Laura - juuli 2011
Tere armsad,
enne kui kirja kallale asuda, siis parasjagu nägin telekast ja lugesin BBC-st, et meil Sulwesil üls vulkaan purskab jälle. Nojah. Selline maa on. Palvetame, et väga tõsiseks asjad ümbruskonna külaelanikele ei läheks. Tean, et Sulawesi on minu majaperenaise ms Ela "piirkond" - kõik povintsid on siin nimelt inimeste vahel jagatud, et kes mille pärast palvetab. Nii et üks misjonireis, millest räägib kirja lõpp, tundub olema käega katsuda, sest ma usun, et ta üritab Sulawesile sõita nii ruttu kui võimalik. Loodan ja palvetan, et saaksin kaasa minna ja aidata.
Nüüd siis aga kirja juurde...
Kallid sõbrad,
nii hea on alustada kirja rõõmuhõiskega ning selleks on sedapuhku põhjust enam kui küllalt - seitse pantvangis olnud eestlast on leitud, tänu ja kiitus Jumalale! Ikka uskumatu, kui pikaks see aeg venis, vaat et vahepeal kaugel olles juba kippus ununemagi, et see situatsioon on ikka veel lahenduseta. Aga meie Jumal ei tuku, uinu ega unusta ja Ta lubas sedapuhku kõigel hästi lõppeda. Tänasel teenistusel meid just jutluses maitseti, et tuleb olla tänulik, nii suuremate-väiksemate imede kui ka tavalisena näivate asjade eest. Nii lihtne on võtta enesestmõistetavana mingeid argipäevaseid asju - noh nagu näiteks see, et kui vajutada power-on nuppu, siis arvuti läheb käima ja kõik mu failid ja tööd on jälle kättesaadavad. Ja kui siis juhtub, et ühel hetkel enam ei lähe käima, ütleb, et tuleb teha täielik system restore tehase algandmeteni ning kõik isiklikud failid kustuvad - ja suur osa andmeid on mul back-up'imata, siis saad jälle aru, et tegelikult EI OLE asjad kõik iseenesestmõistetavad. Miks ma sellise näite toon - eks ikka sellepärast, et just selline asi juhtus (ka) minuga. Ning mis kõige parem - see, kuidas ma arvuti jälle käima sain ning oma olulisemad failid kätte, see käis täpselt Jumala juhendamisel - Tema ütles ja mina vajutasin nuppe või ootasin või kustutasin midagi. Võibolla see on mu elu esimene kogemus sellest, kuidas ma kontrolli TÄIESTI Tema kätte annan, omamata endas ainustki teadmist, peale varuplaani emaplaat kuidagi arvutist kätte saada ja servisesse minna... aga seekord polnud seda Jumala armust vaja. Meie Jumal on võimas - suurtes asjades ja väiksemates argipäevastes asjades, võrdselt võimas ja imeline igal pool.
Viimastel kuudel on mind Indoneesia olustikus väga kõnetanud miski, mida võiks nimetada "pealt kullakarvaline,
seest räpane". Nii paljud asjad siin näivad pealt väga ilusad, läikivad ja on kallite firmamärkidega üle külvatud,
tegelikult on sees aga kõik võlts, kasutu ja mittetöötav. Ilusad kuldsambad on vaid kuldpaberiga üle teibitud ja
sees on mureneva betooni, roostetava raua ja putukate-satikate klassi kuuluva fauna ühtlane kooslus. Väljast on
kaunis punane Ferrari, sees on õmblusmasina mootor. Väljast on Rolexi kell, aga sees on Jumal-teab-mis. Loomulikult
on selline võltsus ehk "palsu" kümneid, sadu kordi odavam kui originaal. Kuid kui selline "palsu" ümbritseb sind
kõikjal, elu igas aspektis, paisates visuaalsed, auditoorsed ja misiganes tundekanalid täis lõputut kasutut lärmi,
siis viimaks see väsitab ning paneb küsima: kas on ka midagi tõelist. Üldse hõlmamata siia kogudust ja kristlikku
elu, sest ka seal on dekoratsioonides palju "palsu"'t aga see on hoopis teine teema. Ma mõtlen ilmalikku elu.
Kõikjal on lärm, igaüks püüab oma kassikulda teistest kõvemini reklaamida. Ja tõepoolest, kõik teeb LÄRMI, sõna
otses mõttes. Mootorrattad ja autod põrisevad-võrisevad, saiakesi ning muud toidukraami müüvad oma elamise
jalgratta, mootorratta otsa pakkinud lõputud müüjad kas lasevad maksimumvõimsusel musa kõlaritest või tuututavad
signaali või helistavad meeleheitlikult kellukest või taovad metalllusikaga taldrikuserva, igaüks tahab ennast
kuuldavaks teha ja oma produktidega nähtavale pääseda. Kelle kuld helgib kõige säravamalt ja kelle lärm kostab üle
teiste, on tegija. On's ka midagi tõelist - ja kui see tõeline tuleb ja ei karju üle kõigi teiste, kas seda siis
võetakse kuulda või ei?
Ühe vastuse andis sellele küsimusele nädal juunis kui me valmistasime ette kooli lõpuaktust. Kõigi lärmakate-
sekeldavate-asjatavate nädalate keskel oli see muidugi krooniks, sest hommikust õhtuni lõugasid valjuhääldid,
lapsed-õpetajad-juhid jooksid ühest kohast teise, dekoratsiooni veeti sinna-tänna, tantsijad, muusikud, lõpetajad,
kõik moodustasid ühtlaselt hektilise, igal hetkel kohta ning sihti vahetava lärmitseva massi. Tööd teha ei saanud,
proove vaadata ka peaaegu et ei saanud, sest kogu sest segadusest ei olnud võimalik midagi aru saada. Nii ei
märganud peale otsese programmijuhi keegi, et proov oli jõudnud oma segapudrusesd olekus sinnamaani, et mikrofoni
ette astus 12 klassi kiitsakas tüdruk Sharon, muidu peaaegu et märkamatu oma tavalistes teksades ning hallis pusas.
Muusika läks käima, Sharon tõstis mikrofoni suu juurde ja - äkki lakkas muu lärm ning sekeldus. Neljaks minutiks
unustasid kõik, et neil on vaja korraga viies suunas joosta, kümmet asja ajada ning selle jooksul veel süüa,
sõpradega jutustada ja kolm korda ümber otsustada, mis peaks olema lõpuaktuse neljas punkt, kas ibu Iini jutlus või
prohvetlik tants. Korraga läks meelest, et see, mida MINA parasjagu ütlen, on kõige tähtsam. Inimesed vakatasid
kooli keskel asuval väljakul, kus pidi toimuma lõpuaktus, ning istusid maha või seisid lihtsalt suu ammuli. Kõigil
korrustel lakkas sagin ja inimesed kogunesid rinnatise äärde alla vaatama, mis toimub. Vaikus, niisugune vaikus, et
lisaks Sharoni häälele oli esmakordselt kuulda ka lindude laulu sinises taevas kooli kohal, peaaegu et võis kuulda
omaenese mõtteid. Öelda, et see laul oli ilus või et Sharoni hääl oli võimas, oleks liiga tavaline. Mõlemad
kirjeldused vastavad tõele, aga see polnud põhiline. Põhiline oli see, et kogu Sharoni esituses oli midagi TÕELIST.
Andekad on siin paljud, hääled on nii ilusad ja võimsad, et igaüks võiks meie Superstaari saate võita. Aga seekord
puutusime me kollektiivselt kokku Tõelisega ning see pani meid hetkeks unustama, et TEGELIKULT on meil "kohutavalt
-üpris-väga-kiire-ja-kõik-asjad-on-veel-tegemata-ja-tunnistused-tuleb-kirjutada-ja-järeltööd-tuleb-lõpetada-ja-
kava-tuleb-korralikult-kokku-panna-ja-tegelikult-pean-ma-hoopis-vetsu-jooksma-ja...." Vahel Jumal teeb selliseid
asju, kui me oma eluga liiga asjalikuks muutume ning Jumalale üle prilliääre rangelt otsa vaatame, öeldes: "Palun
väga vabandust, aga mul pole siin aega Sinuga niisama olla, ma pean veel homse teenistuse kava välja printima,
helistama noortejuhile, kas neil ikka on täpselt kolm ülistuslaulu, küsime vanurite töö juhilt, mis saab kahe
nädala pärast kui on ülemaailmne tarkusepäev ja peale selle tahaks ma tänased ajalehed ka üle vaadata, nii et
vabandust, Jumal, aga mul pole Sulle praegu aega kinni pandud." Tegelikult on see Jumala arm, kui Ta siis
organiseerib läbi mõne päris suvalise hetke või sõna äkitselt peatuse meie äraorganiseeritud kiirliini meenutavasse
ellu, mis tavaolukorras külateede ääres ei peatu. Aga Jumalaga pole iialgi asjad tavalised, eksole.
Seda, et Jumalaga pole asjad kohe ÜLDSE tavalised, kogen ma ilmselt siin võimendatult tänu sellele, mis mind
ümbritseb. Küllap Jumal vaatas, et muidu on mulle võimatu midagi selgeks teha ning organiseeris mind Oma armust
siia, see on küll ainus seletus, mida ma veel anda oskan. Ja asjad siin ei ole tõesti tavalised, või mida muidu
arvaksite sellest, kui ühel hetkel avastan ma end korraga laval tantsimas prohvetlikku tantsu, volangidega suur
süda käes, ümberringi Saku Suurhalli meenutavas ruumis 15 000 inimest. Või siis sama ürituse raames ühel
teenistusel ilutulestiku käigus (tegu oli ja on jätkuvalt SISEhalliga) läheb lae alla tõmmatud kõlar põlema ning
üks tantsija tõmmatakse köitega lae alla seda kustutama, ülejäänud rahvas palvetab - ja siis, pärast edukat
kustutusoperatsiooni läheb läbi tõrvikute (sest neid kasutati samuti tantsu illustreerimiseks), ilutulestiku ning
tulekahju tossu teenistus täie rauaga edasi, mis sellest, et esimesed kümmekond minutit on nähtavus nullilähedane
ja tegutseda tuleb "mõõdikute järgi". Ja mitte keegi ei saa viga, välja arvatud üks põletushaav ühe inimese käel,
tekitatud ilutulestiku ühe raketi poolt... ja isegi see pole ohtlikkuse skaalal just kõige kõvem tegija.
Kogu eelpoolnimetatud lugu toimus Semarangis, kus leidis aset traditsiooniline Bahtera (ehk siis kuule koguduse,
mille hulka kuulume ka meie oma organisatsiooniga) suvine suurüritus, seekord pealkirja all "Kuninga pidu", millega
me tahtsime väljendada, piltlikul ning prohvetlikul viisil, et keegi meist ei soovi olla see, kes on "just
parasjagu ostnud paari härgi ja peab neid proovima minema või abiellunud ja peab koju minema" kui Kuninagas kutsub
pidusöögile, vaid meie tahame tulla, niipea kui kuuleme kutset. Ning on ka traditsioon, et selleks ürituseks
valmistavad kuus kogudust ette tantsud, milles ei osale ainult ametlikud tantsijad, vaid lisaks ka koguduste teised
liikmed. Ja täpselt sellisel viisil sain minagi elus esimest korda teada, mida tähendab tantsida prohvetlikku
tantsu ning üle kõige - mida tähendab selleks ette valmistada.
Ning ettevalmistus oli asja juures tunduvalt suurema õpetusliku väärtusega kui lõpptulemus ise ja see vist oligi
kogu projekti mõte algusest peale. Minna tantsima tantsu, millel on mõte, millega tahetakse midagi öelda ja mille
käigus kasutatakse erinevaid sümboleid, et piltlikult väljendada seda, mida öelda soovitakse, see pole niisama
diskole minek. See on esmajoones töö - kõigepealt välja valida tants, kuhu Jumal tahab sind panna. Meil oli see
aasta kuus erinevat tantsu pealkirjadega "Pühitsus", "Ohverdus", "Ärkamine", "Oma kutsumuse täitmine", "Jumala arm"
ja "Armastus/Agape". Ma valisin selle järgi, mille kohta Jumal oli mulle juba valikule eelnevatel nädalatel
igasuguseid asju õpetanud - "Ohverduse", tantsu, mida tantsisime M.W. Smith'i "Above all" järgi. Õppisime sõnade
tähendust, palvetasime ühtuse eest, õigete kostüümide ja sümbolite eest, paastusime ja muidugi - kaks nädalat
järjepanu tegime proove. Ei ole lihtne panna kogenematud inimesed tantsima nii nagu vaja - nii füüsilises kui
vaimses mõttes. Ja viimasel nädalal kui oli kõige rohkem proove, kogesin ma tõelist vasturünnakut sellele, mida me
tegime. Ma usun, et mul pole elus nii hullu enesetundega täidetud nädalat olnud kui oli see. Absoluutselt kõik mu
organismis, mis vähegi võis üles öelda seda ka tegi, palavik käis ülepäeva, hambad, kõht, pea, kõik kohad
valutasid. Peaproovi õhtuks tõusis palavik umbes 38-39 kraadini ning kui me olime 5 tundi kestnud proovi, mida me
tegime kooli keskel väljakul (loe: konditsioneerimata kohas ehk siis ka oma 38-kraadise temperatuuri käes)
lõpetanud, siis oli mul tunne, et ma lihtsalt ei jaksa enam isegi hingata, muudest aktiviteetidest rääkimata.
Kuidas ma koju sain ja mis ime kombel ja trepist üles meie maja teisele korrusele, kus on minu tuba, jõudsin ja mis
ime jõuga ma küll dushi all veel käisin, sellest mul mälestused puuduvad.
Aga järgmisel hommikul ärkasin üles ning kõik oli läinud. Halb enesetunne, peavalu, palavik ja väsimus - justkui
peoga pühitud. Selleks, et kell 5 hommikul hakata parandama ühe õpilase teaduslikku uurimistööd - ja saada talt
kell 6 sõnum: miss, kas te olete juba mu töö üle vaadanud (ta saatis selle eelmisel õhtul kell 23 mulle nagu hiljem
telefoni sõnumimälust vaadates selgus). Selles see asi oligi, et ega me siis ainult tantsimisele ei saanud
keskenduda - tuli tegeleda järeltöödega, kooli uue õppekava tegemisega,....
Ei oska piisavalt tänulik olla Jumalale selle õppetunni eest. Vähemasti kolmel korral sel nädalal olin WC-s
põrandal põlvili ja palusin Jumalat, et Ta selle valu/palaviku ära võtaks, sest kohe algab tantsuproov. Ei võtnud.
Ei võtnud, sest Ta näitas hoopis mulle teed, kuidas HOOLIMATA enesetundest, meeleolust ja kuulsast Oma Jõust (või
õigupoolest selle puudumisest) on võimalik teha seda, mida Tema tahab. Ma ei kirjuta seda siia kekkamisena, et
näed, millega ma hakkama sain. Regulaarsed tantsijad saavad sellist asja taluda ühe nädala asemel kogu aeg. Ega ka
hirmutamisena, et mis koledad asjad minuga Indoneesias sünnivad. Vastupidi. See on Jumala kõige suurem töö minuga,
mida ma senini olen näha või kogeda võinud. Üks asi on nähtavad imed - haige saab terveks, surnu tõuseb üles,
kurdid kuulevad, pimedad näevad, jalutud käivad. Aga teine asi (ei suurem ega parem, seda ma ei väida) on see, et
HOOLIMATA kõigest, hoolimata sellest, et oled ikka haige, iga valudes, ikka kurt-pime-jalutu sa EI ANNA ALLA.
Lihtsalt ei anna alla, vaid lähed edasi, teades 100%-liselt, et see pole enam sinu teha, vaid jäme ots on Jumala
käes. Laseb Tema lahti, sina kukud. Hoiab Tema kinni - sa teed kõik, mis tarvis just nii palju kui tarvis. Ja
kallid sõbrad, mitte ühegi minu elu mitte ühelgi hetkel, ei pimedal, ei valgel, ei kurval, ei rõõmsal, lihtsalt
MITTE KUNAGI, pole Jumal seda köieotsa, olgu paks või peenike, lahti lasknud. Mitte kunagi. Mitte iialgi ei ole ma
pidanud jääma vastuseta, abita, lootuseta. Isegi kui vastused pole need, mida mina tahan ja tee, mida mööda minna
pole see, mida mina igatseksin - mitte kunagi pole Jumal vastamata jätnud. See on kõige kindlam ja kõige püsivam
reegel mu elus, püsivam isegi kui Murphy seadus asjade tuksimineku ülimast tõenäosusest. Jumal lihtsalt ei jäta
hätta - sest Jumal EI ANNA ALLA. Viimase hetkeni, viimase hingetõmbeni, mitte kellegi juures, TA EI ANNA ALLA. Ta
ulatab sulle päästerõnga, teise või kolmanda või sajaviiekümnenda võimaluse, tule, roni ometi välja sellest august,
kus sa istud, mul on sulle valmis pidusöök ja kaunid rõivad - ainult tule. Ja kui Jumal ei anna alla, siis ei või
minagi alla anda.
Ja loomulikult, selle aja jooksul õppisin ma veel enam imetlema meie tantsijaid, nende vastupidavust, nende
armastust ja üksmeelt. Olen vist juba kirjutanud meie tantsutiimi juhist Tinast, kes oli showtantsija Jakarta kõige
kuumemates klubides - ja siis kahetses ja nüüd on paljude meie tantsude autor ja lõppematu energiaga naine.
Proovide ajal aga sain teada ühe teise tantsija loo, tegelikult ma ei tea isegi tema nime veel. Mõned aastad tagasi
avastati sel naisel verevähk, aneemia, immuunpuudulikkus ja veel paar muud haigust takkapihta. Sel ajal tundis ta
end äärmiselt kehvalt ning arstid ütlesid, et suure tõenäosusega ei ole enam midagi teha, ta sureb paari kuu
jooksul. Aga ta oli tantsija. Ning lähenemas oli Semarangi suvine suurüritus. Nii läks see tantsija meie juhi ibu
Iini juurde ja ütles: ibu, ma lihtsalt ei jaksa Semarangi tulla, sest kui ma tulen ja tantsin, siis ilmselt sinna
ma ka suren. Mis ma pean tegema? Ja ibu vastas nii: see on täielikult sinu enda otsus, mida sa teed, aga kui mina
oleksin sina, siis ei oskaks ma valida paremat viisi kuidas surra, kui täites oma kutsumust - tantsida. Ning see
tantsija otsustas minna! Tema tantsupartner, kes on ühtlasi kõigi kostüümide disainer, tegi talle imeilusa valge,
pruudikleiti meenutava kostüümi, et kui ta tõesti tantsu ajal sureb, siis oleks ta valmis lisaks vaimsele poolele
ka füüsiliselt oma Peigmehega kohtuma. Tantsu alguses pidi ta oma partneri peaaegu et lavale kandma, nii kehv oli
tolle enesetunne. Kõigi inimlike parameetrite järgi oli ülimalt tõenäoline, et peale seda pingutust tema organism
lihtsalt enam ei jõua. Aga Jumalal olid teised plaanid. Ta lõpetas tantsu ja kuigi tundis ennast ikka äärmiselt
kehvasti, oli asi suremisest kaugel. Tagasi arstide juures selgus, et verevähk on läinud, kuigi aneemia ning
immuunpuudulikkus jäid ja on siiamaani. Siiamaani, pärast tantsu lõppemist suuremal osal juhtudest tõuseb tal väga
kõrge palavik, miska kõige tavalisem pilt on see, et peale teenistust kössitab ta kusagil nurgas, kõigi tantsijate
riided tema peale visatud, et ta sooja saaks. Aga ta ei anna alla. Ta läheb edasi, oma nõrkuse kiuste. Kuidas?
Vastus on nii lihtne - sest temaga on Jumal. Tema silmade särast paistab Jeesus ja see on nii ilus.
Meil on üks laul, milles on järgmised sõnad:
"Dengan mandat otoritas dan Tuhan di sisiku..."
ehk
"Mul on kõrgem mandaat, Jumal on minu poolt"
ja see on selle tantsija elu tunnistus. Jumal on tema poolt ja sellepärast ta tantsib seisukorras kus mõni teine
ehk veedaks suurema osa ajast sanatooriumides kella 9-ni õhtul vältavate stressirohkete tantsuproovide asemel.
Need on positiivse lõpuga või vähemasti lootusega lood. Aga on ka teistmoodi lood. Paar päeva tagasi sain teate oma
kolleegi noore, teismeliseeas õe surmast. See oli nagu välk selgest taevast! Tegu oli igati rõõmsameelse, terve ja
väga andeka tüdrukuga, kelle suurteks huvideks manga-stiilis koomiksid ja fotograafia. Kaks kuud tagasi aga tabasid
teda äkilised köhahood ja selgus - tal on kasvaja kõri piirkonnas. Ok, tehti siis keemiaravi ja kõik tundus nagu
korras olema - aga siis sai ta immuunsüsteemi nõrgenemise tõttu kopsupõletiku ning see osutus saatuslikuks. Elu
viimased päevad veetis ta hingamisaparaadi all, manustades valuvaigisteid, antibiootikume, unerohte... ja siis ta
suri.
Mingil Jumalale teadaoleval põhjusel on just see tüdruk, mu kolleegi õde, mulle siin sagedasti meenunud ja olen
tema peale mõelnud. Tegelikult on üks põhjustest lihtne - siin on manga-koomiksid, mida tema väga armastab,
ÜÜRATULT populaarsed. Kõik kohad on neid täis ning meie majagi on pungil juhendeid, kuidas õigesti mangat
joonistada ning kaks vanemat perepoega on tõeliselt hasardis uute tegelaste joonistamisel. Olen endalegi mõne manga
ostnud, väga vahva on siin üks 10-raamatuline sari Piiblist, mis manga-stiilis annab edasi kõik Piibli tähtsamad
sündmused maailma loomisest Ilmutusraamatuni. Plaanisin oma kolleegi õele pärandada kogu selle mangatagavara, mis
ma siin hankinud olen. Ja nüüd - nüüd pole mul enam, kellele pärandada.
See kõik pani mind esmakordselt tõsiselt peeglisse vaatama ja küsima - aga miks ma olen siin? Miks ma olen siin,
teisel pool maakera, mitte seal haiglas, andmas edasi seda lootust, et surma pole tarvis karta, sest on Keegi, kes
selle võimu on murdnud ja ainus, mis tuleb teha, on uks lahti teha, pole tarvis isegi otsima minna, sest Ta, nimega
Jeesus, juba ammu seisab selle ukse taga ja koputab. Ainus, mis meil tarvis teha on, on riivid-lukud-tabad lahti
teha ja Ta sisse lasta. On tõsi, et mõned uksed on väga korralikult riivis ja lukus, peal sildid "teadus",
"ratsionaalsus" jne jne. Aga pole veel kedagi, kellele Jeesus ei vastaks kasvõi teiselt poolt ust kui see inimene
siiralt ja kogu südamest hüüab: no ma tõesti ei või seda muinasjuttu uskuda, aga kui Sa oled olemas, siis palun tee
midagi, et ma aru saaks! Ja kui see hüüa tuleb siirast südamest - siis tuleb vastus ka. Siirast südamest. Jumala
südamest, Jeesusest.
Aga nüüd algab jälle kool. Esimesed nädalad lähevad muidugi igasugu sissejuhatavate asjade nahka, aga siis tuleb
tõsiseks muutuda. Olen südamest õnnelik, et olen saanud osaleda kooli ingliskeelse õppekava täielikus reformimises,
sest tegelikult oli selle reformi eesmärk suhteliselt utoopiline - teha 2 aastaga seda, mida normaalsed koolid
teevad kolme aastaga. Nii et kes tahab, saab kohe 11. klassist ülikooli minna. Sellega seoses muidugi kõigi ainete
tundide arv vähenes, vähema ajaga tuleb jõuda rohkem, peaaegu et võimatut. Aga ma ei kavatsegi nuriseda, sest ma
olen näinud, et Jumala abiga on kõik võimalik. Teine asi on muidugi õpilastega, sest nendel läheb elu raskemaks kui
õpetajatel. Aga eks seda ole siis näha, kuidas kõik töötama hakkab. Igatahes väga vahva kogemus luua vanast
õppekavast uut.
Ning kuni Egoni tagasitulekuni Indoneesiasse pean olema ka tema päris oma klassi asendusklassijuhataja, sest tema
unistus läks täide - ta saab olla klassijuhataja! Tule ruttu, Egon, sest Su lapsed juba ootavad Sind ja igatsevad
Sinu järele!
Lõpuks ei saa aga jätta südamest tänamata eestpalvete eest. Neid on tunda, uskuge või ei, suisa füüsiliselt tunda.
Vahel oleks kui kaitsekilp mu ümber. Aitäh teile! Ühtlasi pean ka ütlema, et kuna ma saan võibolla lõpuni jääda
elama meie õppealajuhataja majja, siis on kool nii ligidal ning muudesse paikadesse saan sõprade autoga, et esialgu
hädavajalikuna tundunud mootorratast tegelikult pole nii väga vaja. Või õigupoolest - on paremaid viise, kuidas
teie heldesti antud raha kulutada. Tahaksin nimelt selle raha eest minna kaasa paarile misjonitripile eri
Indoneesia saartele meie kooli tiimidega. Ning midagi pean ette võtma ka oma arvutiga, sest siin ei ole asi enam
FormatC-s, vaid pigem juba hardware'is endast. Jumal ühe korra mind juba aitas, aga natuke tuleb ise ka
investeerida, mitte panna jalad seinale ja öelda, et ma nüüd siis vaatan, mis imesid Sa siin kõik minu heaks korda
saadad. Nii et sellised on viisid, kuidas ma teie poolt nii lahkesti kokku pandud raha kulutada tahaksin.
Soovin kõigile väga palju õnnistust ja põnevaid retki Jumala seltsis - sest Jumalaga on põnev igal pool, Eestis,
Indoneesias, Brasiilias või kustahes.
Kallistan
Teie,
Laura
