Laura - sept. 2011
Armsad sõbrad,
Jumala ligiolu, meelekindlust ja rahu teile sinna tuhandete kilomeetrite, mitmetunnise ajavahe ja paljukraadise temperatuurierinevuse taha, millest viimane nüüd Eesti ja Indoneesia vahel järjest suuremat kuristikku osutama hakkab. Talv on tulekul Eestis, suvi aga jätkub Indoneesias, lõpmatu, soe, niiske, igal nädalal uute imeilusate lillede, puude ja põõsastega üllatades.
Viimase kirja lõpetasin kooli taasalgamise ootuses, vahepealne kahenädalane vaikus pärast Semarangi suurüritust ja enne kooli algust, oligi selline väheke veider ja võõristust tekitav.
Nüüd on siis aeg sealmaal, et esimene pool sellest semestrist on läbi ning käimas vahetestid ehk mid-termid, viimane mid-termi päev uhkelt füüsikale pühendatud. Mingisugusel ajal lootsin, et äkki juhtub nii, et ma saan sel aastal õpetada oma tõelist eriala, keemiat, aga Jumalal ja mu ülemusel koolis olid teised plaanid. Nii õpetan jätkuvalt neljas klassis - 7., 8., 10. ja 11. klassis füüsikat, aga 9. klassis õnnestus mul endale keemia kaubelda - kuna see klass valmistub lõpueksamiteks, siis füüsikas käib ainult üks lõputu drillimine ja ülesannete
lahendamine selleks ette nähtud indoneesiakeelsete juhendite järgi ja siin koolis on palju kogenumaid inimesi
sellist drillimist tegema. Keemias aga anti õpilastele pool aastat armu ja soovitati, et nad selle aja jooksul
võimalikult palju labori, katsete ja tõelise keemiaga kokku puutuks, sest siiani on neil seda rõõmu vähe olnud.
Selle ülesande võtsin suurima rõõmuga enese kanda ja ei kahetse mitte üks teps, kuigi, nagu ma juba oma heale
sõbrale Olgale kirjutasin, teinekord näeb keemialabor ühes õpetajaga pärast katseid välja pigem nagu Hiroshima kui
üks ontlik labor. Aga see ongi vahva.
See kooliaasta on oma suhtelises algfaasis olles juba mulle päris parasjagu õppetunde andnud. Õppetunde, mida vist
kõige õigem oleks nimetada armastuses silmade avamise õppetundideks. Enne aga kui sellest rääkida, peatuksin mõnuga
kooliaasta päris alguse juures ning samuti suure paastukuu ramadaani ajal juhtunul.
Kooli alguses on meil alati tavaks esimene nädal pühendada kooliõpilaste - uute ja vanade taasintegreerimisele ning
ühistele väljasõitudele, mille käigus õpilastele näidatakse ja neid kogema pannakse, mida tähendab Mahanaim kui
selline, mis on tema kutsumus ja mis toimub väljaspool kooli. Selle aasta orientatsiooninädal oli küll
ingliskeelses õppeprogrammis üks parimaid, mis nähtud, nagu muljetasid kõik õpetajad, kes siin kauem õpetanud on.
Mängisime koos hulgaliselt mänge, jagasime kogemusi ning käisime lastekodudes ning ühes narkootikumide
rehabilitatsioonikeskuses Sõna jagamas, kohalike eest palvetamas, tantsimas, mängimas... oli ikka südantsoojendav
näha küll, kuidas esialgu arad lapsukesed äkki muutusid tähelepanelikuks, empaatiliseks, kogunesid ühe ja teise
narkosõltlase ümber tema eest ühiselt palvetama või siis lastega ringmängu mängima ja laulma. Kõige toredam oligi,
et neis väljasõidupaikades oli vastutus selle eest, mis toimub, suurel osal õpilaste käes - mis mänge mängida, mis
laule laulda, palvetada. Sain sealt südamesse mõtte, et sagedasti juhid kaebavad, et pole järelkasvu, keegi pole
võimeline tegema seda tööd mida nemad, et ei saa kedagi usaldada. No muidugi esimestel kordadel paneme me kõik
ämbrisse kui asi vastutust ja uusi ülesandeid puudutab. Aga ega siis sellepärast ei tasu alla anda ning öelda, et
ah, näete isegi mis juhtub, nad ei oska ülesandeid õigesti täita. Tuleb proovida uuesti. Meie organisatsioon
meeldib mulle just sellepärast, et ta annab väga paljudele inimestele võimaluse võtta vastutus ning minna ja teha,
mida Jumal südamesse paneb - minna dzhunglikülla äratusteenistust pidama, mereäärsesse linna tantsima või
koolidesse seminare tegema. Ning vastutus ja kõik aktiviteedid tulevad minejatel, mitte kaugelolevatelt ülemustelt.
Nii kasvatatakse juhimentaliteeti kõigisse, mitte ainult üksikutesse väljavalitutesse. Muidugi, jällegi, mitte et
see kerge oleks, sest füüsikast tuntud inertsiprintsiip rakendub kuidagi eriliselt tugevasti puhkudel kui tuleb
võtta keskmisest suurem vastutus.
Pärast orientatsiooninädalat algas aga kool uskumatu järjepidevusega ning kui moslemite pühad välja arvata, siis
siiamaani oleme olnud suhteliselt vabad äkilistest "special eventidest" ja vabadest koolipäevadest. Jah, välja
arvatud siis moslemite ramadaani lõppu tähistav Idul Fitri ning sellega seoses kaks vaba nädalat koolist. Ning just
täpselt selleks ajaks saatis Jumal siia, Mahanaimi, saksa neiu Carola. Carola tundis kaudelt üht siinset liidrit ja
mida ta tegelikult siia tuli tegema oli kuuenädalane puhkus, mille sees ta kolm nädalat plaanis aidata meie
lastekodus lastega tegeleda. Tõsiasi oli aga see, et vabad päevad koolist olid just algamas ning kõik need
lastekodulapsed, kes muidu päevade kaupa koolis, olid samuti vabad väiksematega tegelema ja keegi nagu täpselt ei
teadnud ka, mida see Carola siis õieti tegema pidanuks. Lisaks olid paljudel õpetajatel puhkuseplaanid ning nad
kutsusid Carolat ning mind ka nendega ühinema. Nii siis tuligi välja, et ma sain nautida poolteist nädalat tõelist
turistipuhkust ning käia kohtades, kus ma muidu ilmselt üksi küll läinud poleks.
Esimese asjana andis üks Mahanaimi liidritest meie käsutusse oma Bogoris, Bekasist pooleteisetunnise
autosõiduteekonna kaugusel asuvas linnas, mis muuhulgas on minu siiani lemmiklinn siin, asuva maja, ning nagu
sellest veel vähe oleks - ka oma autojuhid ning täiusliku plaani kahepäevaseks tuuritamiseks Bogori ümber. Käisime
safaril, sülitasime laamadega võidu, vahtisime jõehobu lõugu, imetlesime valget tiigrit, ahhetasime elevantide
tantsu peale ja sõbrustasime orangutanidega. Lisaks sellele külastasime ühte imeilusat lilleaeda ning Bogori
kuulsat botaanikaaeda, veetsime aega mõnusates kohvikutes ja nautisime Indoneesia sööke ja puuvilju. Puhkus
missugune.
Vaevalt Bogorist saabunud kui juba seilasime ühe meie kooli õpetaja Naomi ning tema õe ja selle
sõpradega Jakartast kolmetunnise paadisõidu kaugusel asuvale Thousand Island ehk siis tuhande saare piirkonda, kus
telkisime kolm päeva tõelise looduse keskel. Naomi sai isegi skopioni käest nõelata ja skorpione avastasime ka meie
telkides - aga Jumal kaitses meid niivõrd, et võisime nende peal käia nagu Piiblis lubatud ja ka Naomiga ei
juhtunud muud midagi kui sõrm paistetas üles. Aga saar oli suurepärane, palmid, valge liiv, sinine ookean ja
dzhungel, tunni ajaga sai ümber saare käia ning imetleda vaateid teistele saartele ja ookeanile mitmest nurgast.
Lisaks saime õngitseda sini-kolla-puna kirjusid otsekui Nemo multikast välja võetud kalu ja käia saarte vahel
snorgeldamas. Vesi oli vannisoe ja ma vedelesin seal vist kolm tundi jutti, mille tagajärjel mu sõrmed olid nii
kortsulised, et sõrmestruktuuri selle tagant enam ei paistnud. Kõige selle aja jooksul mõtlesin, et armas Jumal,
mida iganes ma siia tegema ka ei tulnud, vaat SEDA ma nüüd küll ei osanud oodata. Sihuke turismipidu et anna olla.
Aga kui nüüd hästi järele mõelda, siis on mul seda tänulikku "armas Jumal, SEDA ma nüüd küll oodata ei osanud"
tulnud siin juba lõpmatu hulk kordi lausuda. Peaasi, et selle armu rohkusega mitte ära harjuda ja igapäevasi imesid
lihtsalt igapäevasteks juhtumusteks nimetama hakata.
Saabunud õhtul hilja laagerdamast, üleni punased nagu vähid (ausõna, niisugust naha koorumist pole ma oma ihu peal
veel kohanud ja küll meie pere lastel oli lõbu laialt mu surnud kilet meenutavat nahka kätelt ja seljalt maha
kraapida) ja täiesti väsinud, startisime juba järgmisel hommikul kell 5 järgmisesse kohta. Sedapuhku koos
koolilastega - 7. klassi klassijuhataja ja mu hea sõber, muuseas keemiaõpetaja, ms Lica, oli organiseerinud oma
klassile ühes 12. klassiga väljasõidu mägedesse, Puncaki-nimelisse kohta, kus rentisime ühte villat ja plaanisime
õppida lehma lüpsma, ujuda ohjeldamatult keskuses olevas basseinis ja matkata kolm kilomeetrit mäkke uudistama
koskesid, milles kuulu järgi oli võimalik ka päris füüsiliselt veemõnusid nautida. No ja siis olla lihtsalt koos,
mängida, vaadata värskelt poodi tulnud vahvaid videoid nagu "Kung Fu Panda 2", "Rio" ja muud.
Aga kõik see kujunes juba esimesel õhtul pisut teistsuguseks kui meie plaanid ette näinud olid. Miks Jumal lubas
sellisel asjal juhtuda, mina ei tea, aga küllap Ta tahtis sellega meile kõigile midagi õpetada.
Nimelt juba päris alguses, villasse saabudes ja oma asju lahti pakkides hakkasid lapsed ühes toas miskipärast
kummituste maja mängima. Jooksid sisse ja välja, kiljusid ja karjusid ja esialgu oli lõbu laialt. Arvestades
olukorda muidugi äärmiselt rumal meist, täiskasvanutest, et me midagi ette ei võtnud, aga meil oli tegemist maja
puhastamise, vajalike asjade kohaleorganiseerimise ja muude tegevustega. Ja siis juhtus, mis juhtuma pidi, selsamal
õhtul muutusid asjad äkki naljast väga kaugel olevaks. Korraga olime ümbritsetud näost kaametest lastest, kes
ütlesid, et selles ruumis nüüd on päris tõsiselt midagi, vaim, tont, ilmutus, kuidas iganes seda nimetada. Aga
sellest hetkest peale hakkasid ka välja tulema tõeliselt vapustavad asjad meie oma väikeste vahvate õpilaste kohta.
Kõigepealt läks sinna ruumi Sachio, sel hetkel kõigest 10-aastane (miks sel hetkel - sest järgmisel päeval oli tal
sünnipäev), aga kellel selgus, on nägija and. Ta tuli ruumist tagasi, näost sama valge kui klassikaaslased ning
ütles, et seal on terve perekond, isa ema ja kaks last ja keegi neist on vägivaldselt tapetud. Proovisin siis mina
sinna ruumi minna ja ausõna, ma astusin kaks sammu sisse ja kümme sammu tagasi välja, sest see ruum oli täis
totaalselt sulaselget hirmu, päris füüsilisel kujul, nagu hall suits hõljus see ringi, nööris kurku ja muutis
silmalaud raskeks. Selleks hetkeks olid kõik, 7. ja ka 12. klassi õpilased, vähemasti suurem osa neist juba väga
hirmul ja sedapuhku polnud tegu ikka tõepoolest enam mitte kollektiivse massipsühhoosiga peale kummituse mängimist.
Nii läks siis viimaks sinna ruumi ms Lica, ning välja tulnud ütles ta, et nii on, nagu lapsed ka ütlesid, oma
mänigmisega olid nad lahti provotseerinud ukse selle ruumi halba minevikku ning kõik mis selles minevikus sisaldus,
oli nüüd seal ruumis.
Ja armsad sõbrad, kujutage siis ette seda situatsiooni. Oled keset ööd villas, ümber hirmul suuremad ja väiksemad
lapsed, paljud neist ei tunne veel Jeesust isiklikult ega tea, mida tähendab Tema kaitset paluda - mis sa siis
teed... teades ja tundes, et nüüd on asi tõeliselt tõsine.
Need on hetked, mil Jumala Vaim saab kätte need meist, kelle läbi Tema on Oma tööd teha plaaninud. Ikka meenub
mulle see kirjakoht, kui Saul oli juba Iisraeli kuningas võitud, aga iisraeli rahvas ei tahtnud teda kuningaks
tunnistada. Ja siis juhtus, et ammonlased tulid ja piirasid Gileadi ning teotasid sealset rahvast. Ja kui sellest
Saulile teada anti, siis "tuli Jumala Vaim tema peale väes" - lugu, mis lõppes ammonlaste lüüasaamise ja Sauli
võiduga ja kuningaks tunnistamisega tõeliselt.
Selsamal õhtul seal sai Jumala Vaim kätte kaks meie 7. klassi õpilast, Sachio ning minu majaperenaise ms Ela poja
Danieli. Enne kui me täiskasvanud suutsime midagi korralikku teha, astus äkitselt Daniel teiste keskelt esile - ja
korraga leidsime ennast kesk meeleparandusjutlust. Minu jaoks kõige uskumatum oli see muutus, mis Danieliga sündis,
ma ju tean väga hästi, kuidas ta kodus käitub, vahel on ta äärmiselt armas ja sõbalik, aga üldiselt on ta
kohusetunne umbes nullilähedane, kodutööd jätab õppimata, vahel karjub oma vendade peale ja paugutab uksi, koolis
on tema sagedasti see "maffialiider" kes kogu klassi ässitab mitte õppima, vaid niisama lärmama või lihtsalt omi
asju tegema. Aga sel hetkel kadus see Daniel ning asemele tuli, mida muud saaks selle kohta öelda kui et - "uus
loodu". Äkki oli tal Piibel käes, äkki manitses ta kõiki asju tõsiselt võtma ning iga päev Piiblist vähemasti kaks
peatükki lugema aga üle kõige - MITTE KARTMA, sest kui meie üle on Jeesuse veri, oleme me juba võitnud kõik
võitlused vaenlasega, ükskõik kui võimas ta ka oleks. Enne kui me üldse aru saime, olime kõik põlvili maas,
küsisime Jumalalt oma kutsumust, palusime andeks ja valmistusime vaimulikuks sõjaks, mis iganes siis seal ruumis ka
olnuks. Ja nii tegutseb Jumal vahel. Mõtlesin, et Daniel suutis oma 5-minutise jutlusega Carola juures vaimulikus
mõttes korda saata rohkem kui mina kolme nädalaga üritasin. See on see, kui jätad maha oma olemuse ja lased ainult
Pühal Vaimul tööd teha. Palvele järgnes kahetunnine võitlus, majas ja ümber terve kompleksi, käisime, palvetasime,
võidsime erinevaid paiku õliga ning kõike seda juhtisid need kaks - Sachio ja Daniel.
Lõpetasime kõik kella 12 paiku öösel ning kuigi kõik olid surmväsinud, järgisid nad Danieli korraldust lugeda
vähemasti 2 peatükki Piiblist - ja tegid seda ka järgmisel päeval, edasi nende kodust käitumist ma ei tea. Kuigi
pärast vaimulikku sõda oli õhkkond terves majas ja ka selles konkreetses ruumis palju parem, ei julgenud õpilased
ikkagi tubadesse jaguneda ja asi lõppes sellega, et me magasime kaks ööd suures hunnikus maja elutoas koos.
Vähemasti oli nii soe, sest mägedes langes öösel temperatuur nii uskumatult madalale, võibolla isegi 18 kraadini ja
see on tavalise 30++ võrreldes ikka juba korralik külm.
Ning kuigi me järgnevatel päevadel tõepoolest täitsime kõik muud kavas olnud punktid, lisaks püüdsime kala ja
grillisime seda iseehitatud grillil, matkasime mäkke ning suplesime koses ja tagasiteel imetlesime järgmist Jumala
loodut - 7. klassi kergelt autistlikku Thomast, kes peale seda kui ta klassikaaslane kaotas oma plätu kuhugi
sillaalusesse kuristikku, andis oma jalanõud talle ning kõndis kõik tagasitee kolm kilomeetrit paljajalu teravate
kivide peal, lõpuks juba vankudes, aga mitte iialgi aktsepteerides seda, et keegi teine peab paljajalu käima, jah,
hoolimata kõigist muudest elamustest, oli see esimene õhtu see, mis tegi selle väljasõidu. Tegi kergemeelsed naljad
kuidagi kohatuteks, tegi kõik meie tegutsemise kuidagi läbimõeldumaks ja samas vabadusetunde suuremaks. Ma ei
ütleks, et see oli mu elu kõige lõbusam kämping. Aga päris kindlasti oli see üks õpetlikumaid,
paljutähenduslikumaid ja... inimesi läbi teistmoodi vaatenurga hindama panevamaid. Sest sellesama 7. klassiga,
millest enamik lapsi käitus laagris kohati nagu maailma kõige armastusväärsemad ja imetlusväärsemad kodanikud, siis
tavalises koolielus... oh jah... ei olnud mul seni nende jaoks muid adjektiive kui "ülbed", "lärmakad", "korratud",
"ei tee kodutööd", "ei kuula klassis", "ei oma mingit kohusetunnet" jne jne jne.
Ja nüüd siis jõuan selle osa juurde, mida võiks nimetada "armastuse õppetundideks". Selle kooliaasta algus ei ole
olnud minu jaoks väga kerge, isegi mitte arvestades seda, et võrreldes eelmise aastaga olen võrratult targem koolis
toimuva suhtes, olen rohkem plaane teinud, milles ka ettenähtud kohad ootamatuteks "special eventideks" ja vabadeks
päevadeks. Oma plaanides olin valmis, aga küllap oma südames mitte. Mahutama sinna neid, keda peaks. Ja niimoodi,
südame poolest ettevalmistamata, võiks öelda, et isegi kalgina, läksin vastu väljakutsele õpetada 7. klassis. Ja
sain esimese kuu-pooleteise jooksul nii põletada, et ma peaaegu et kaalusin allaandmist ja sellele klassile teise
füüsikaõpetaja määramise palumist. Sest ma lihtsalt ei suutnud. Hakkama saada ja mis põhiline, aru saada nende
lärmakusest, nende kohusetundetusest, sellest, et mis IGANES ma nende jaoks välja mõtlesin - powerpoint, etendus,
eksperimendid, kunstiprojektid, välja intervjueerima minemised, see kõik näis töötavat esimesed kaks minutit ja
siis sattusin süüdistava rahe alla: "iiiiigav", "Millal juba vahetund algab", "ei, ma ei teinud seda kodus", "mis
kodutöö???!!!!???" kuni selleni, et suurema osa tunnist pidin ma pühendama sellele, et neid esmalt klassi ja oma
pinkidesse istuma saada. Pisukeseks enesekaitseks ütlen, et paljudel teistel õpetajatel esinesid sarnased
probleemid ja senimaani on ainult Egon olnud see, kes selle klassi kohta ütleb "vaikne". Aga jah, palun, saage
tuttavaks minu 7. klassiga, vaadatuna läbi kalgi südame, mis tunneb ainult plaane, täitmata lehekülgi, tegemata
kodutööd ja kasutamata efektiivseid minuteid tunni alguses:
Christopher - tüütu drama-queen, kes kas a) hüsteeritseb mõttetute probleemide üle nagu katkine vihikukaas või b)
istub ja põrnitseb enese ette ja ei tee mitte midagi
Rachel - võimeline solvuma isegi selle peale, et moskiito lendab vale trajektooriga, rääkimata lõpututest
afääridest klassis, mille tagajärjel ta enamasti istub laua taga nagu tühjaks sadamata äikesepilv ja ei huvitu
mitte millestki, füüsikast kõige vähem
Eunjoo - kui tahab on tark, aga enamasti tahab ta olla vägivaldne kogu oma klassi ja eriti Christopheri suhtes,
kelle emotsionaalsele olekule see muidugi mingil viisil kasuks ei tule
Adela - kes istub tunnis enamasti nägu kaetud juustega
Daniel - maffialiider ja koolidirektori poeg, mis kombinatsioonina tähendab allumatust, kodutööde mittetegemist,
klassis igasuguste muude aktiviteetide harrastamist (jalgpall, trummipulkadega lauale tagumine, teistele vee
kaelakallamine etc) ja suhtumist, mis ajab nutma, läbiproovitud.
Sachio - omast arust tark ja tore, mille tagajärjel aeg-ajalt on tarkust näha, aga ainult umbes 10% ajast,
ülejäänud läheb klassis ringijooksmisele, õpetaja mittekuulamisele, oma juttude rääkimisele ja jaburate küsimuste
küsimisele
...
ja siis ülejäänud kamp lärmavaid, allumatuid, kodutöid mitte tegevaid jõnglasi.
Iga vähegi pedagoogiast midagi teadev inimene ütleb nüüd kohe, et sellise suhtumisega ei suuda ma seal klassis
mitte midagi teha, sest see on moonutatud solvumisest, oma õigusest, oma plaanidest ja nõudest, et kõik peab käima
nii nagu mina mõtlen (isegi mitte ütlen). Ja teate, ma sain ju sellest oma valest suhtumisest nende suhtes väga
hästi aru, aga ma lihtsalt EI SUUTNUD seda muuta mitte mingisugusel viisil. Ei suutnud ja kõik.
Ja siis tuli see väljasõit Puncakile. Kus Rachel äkki kehastus ümber tõeliseks kodukanaks, küpsetas kõigile kala ja
praadis riisi ja oli nii asjalik, et pisarad tulid silma. Kus Daniel ja Sachio juhtisid vaimulikku võitlust,
jutlustasid ja käitusid nii kartmatult, et võis ainult austust tunda. Jne jne jne. See oli hetk, kus mu
eneseõiguse-nimeline vaap silmade ees hakkas äkki murenema. Äkki sain aru, et see, mida ma näen klassis, on
tõepoolest ainult väga pisike protsent nende laste elust. Ja kui ma tahan üldse kuhugi jõuda nendega, siis pean ma
esmalt arvesse võtma ja näha tahtma, mis on see ülejäänud tervik, millest johtub ülejäänu. Ja mitte ainult arvesse
võtma - huvituma sellest. Ja armastama seda. Armastama neid. Mitte vaatama läbi solvatud eneseõiguse, vaid läbi
armastuse prillide.
Ning sellel hetkel sai Jumal minu kätte. Millal on TEMA mind vaadanud läbi solvatud eneseõiguse prillide? Millal?
Kui mitmel korral olen ma olnud Tema suhtes tuhat korda drama-queenilikum kui Christopher, kui mitu korda jätnud
kodused tööd tegemata, olnud allumatu, mitte kuulanud, kui mitmeid kordi olen oma elus Kristust risti löönud, kui
mitmeid kordi jäänud palvetades magama või lausunud tuimi, uniseid, monotoonseid sõnu palve asemel. Kui palju enam
see peaks Teda haavama. Ma käitun ju Jumalaga hullemini kui 7. klass minuga - ja isegi ei kahetse seda! Aga Tema -
Tema ei vaata mind läbi solvumise prillide. Vaid läbi armastuse. Ta ei näe tegematajätmisi, vaid võimalusi. Mitte
laiskust, vaid väljakutset.
Ja see, ütles Jumal mulle, on see, mida sina pead tegema 7. klassiga. Mitte nägema neid läbi enda plaanide, vaid
Minu armastuse. Tee seda ja sa näed, mis juhtub.
Mis siis juhtus? Ei, mitte nagu Hollywood'i filmides, kus ühel hetkel on kõik must ja sünge ja järgmisel hetkel
laulavad kõik üheskoos rõõmsameelselt tantsiskledes taeva selgeks ja kõik on nii hästi, et paremini enam olla ei
saa. Mitte päris nii. Aga midagi on muutunud. Üritan vaadata läbi armastuse ja see aitab nii palju ka teistes
klassides. Ning 7. klass on... endiselt lärmakas, ainult et nüüd lärmavad nad suure osa ajast üksteisest üle õigeid
vastuseid - no või siis omi teooriaid, aga sedapuhku on need suurel osal füüsikast. Nad jätavad endiselt kodused
tööd tegemata ja see tähendab, et nad peavad tegema koolis ja tunnis nii palju kui võimalik ning enamasti
motiveerib koduste tööde vähesus tunnis töötama. Nad mossitavad ja tujutsevad sagedasti, aga olen õppinud, kes
vajab sel hetkel paid, kes lihtsalt rahus istumist ja kes seda, et teda markeriga visata.
On hetki, kui ma tulen mõnest tunnist või jalutan lihtsalt kooli peal ringi ja äkki ei suuda ma vastu panna soovile
minna lähime rõdurinnatise juurde ja vaadata, mida teeb 7. klass - kas istub oma klassiruumis, või on tulnud välja
ja mängib 12. klassi õpilastega, kes on nende suured lemmikud või istub üheskoos kooli keskel oleval platsil ja
vahib kuidas suured poisid jalkat taovad või... ja ma loodan, et Jeesus meie kõigi suhtes sedasama. Seda
vastupandamatud igatsust piiluda, mis nad seal teevad kah. On neil näod naerul või on nad tõsised. Kas nad õpivad
korralikult või lollitavad niisama. Milline rõõm kui keegi märkab ja lehvitab. Milline rõõm nendega kooli peal
kohtuda ja küsida, kuidas läheb ja mis tunnid täna ja mis pärast tunde plaanis. Samamoodi tahan kohtuda Jeesusega.
Lehvitada Talle vastu. Rääkida, kuidas läheb. Olla aus. Ja armastada. Teda. Ja Tema lapsi.
Nii ma siis õpin. Oma kodustelt lastelt saan muidugi eriti palju õppetunde. Iseenese suhtumise kohta ning nende
endi arengu kohta. Kooliaasta alguses oli kõigi meie pere kolme lapsega koolis parasjagu probleeme, esmalt sellega,
et nad jätsid kõik kodused tööd tegemata, aga ka nende attitude'i ehk suhtumisega õpetajasse ning õppeprotsessi.
Nii said nende vanemad korduvalt kergeid etteheiteid või märkusi, et Danielil või Joelil või Joshual on jälle
kodutöö tegemata. Vaatasin imetlusega seda, mismoodi nad lähenesid selle probleemile. Loomulikult tegid nad mingeid
loogilisi samme, mida ilmselt iga lapsevanem teeks: telekakeeld koolipäevadel, kohustuslik õhtune koduste tööde
tegemine järgmiseks päevaks. Aga oli palju erilist. Kõigepealt aeg, mida nad oma lastele pühendasid: kõik kodused
tööd tehti koos, isegi kui vanemad otseselt õpiprotsessi ei sekkunud, olid nad kogu aeg lähedal ja olemas, tehes
omi "kodutöid". Aga kõige enam pandi rõhku karakteri arendamisele - korraga tulid mängu korrapärased Piibli
lugemised, ühised käigud kirikutesse ja meie organisatsiooni juhtide juurde ning aitamine eri noorteüritustel või
kus tarvis, samuti niisama väljasõidud malli mängumaale mängima või uisutama või mis iganes. Mitte et nad poleks
varem lapsi sellesse haaranud, aga nüüd tehti seda sellise intensiivkursuse raames. Ning praegusel hetkel tundub
mulle, on viljade lõikamise aeg. Joshua, see kõige noorem, kes absoluutselt iialgi kodus ei õpi, harjutas üks õhtu
vabatahtlikult pool tundi üht klaveripala järgmiseks muusikatunniks. Siis raporteeris, kuidas kõik on õpitud
matemaatika vahetestiks. Daniel näitas mulle täna uhkusega oma füüsika õppematerjali, mis oli nelja erineva
markeriga nii kirjuks võõbatud, et ilmselgelt oli ta asja kallal vaeva näinud. Ja Joelist on minul isiklikult
eriline rõõm, sest oma sünnipäevakingiks valis ta ei millegi muu kui suure füüsika õppekomplekti, mis koosneb
igasugu kila-kolast, millega saab vahvaid katseid teha ning raamatust, mis neid katseid tegema õpetab. Ja ta isegi
ei õpi füüsikat veel, sest käib alles 6ndas klassis. Katseid aga naudib täielikult.
Ning selle kõige taustal ma näen ka seda, kuidas mu enda suhtumine muutub. Muutub läbi alguse uudishimu, et mida
need indoneesia lapsed siis endast kujutavad, õhina nendega midagi koos teha, läbi tüdimuse ja vajaduse olla
omaette ja nende peale kähvamise, et mul pole aega äkilise puudujäägi tundeni, et miks ma neid juba kolm päeva pole
näinud ja miks neil on omad tegemised kuni selleni, et ma saan aru, et ilma nendeta oleks elu hulga hallim,
emotsioonid hulga nürimad ja naer vähem aval. Muutub kuni hetkeni, mil mul läbi avatud akna nende naeru ja kilkeid
kuuldes silmad rõõmust märjaks lähevad, sest mingi emotsionaalne side seob meid: kui nemad on õnnelikud, siis olen
minagi õnnelik, sest nemad on. Tänu Jumalale, Kes selliseid inimesi, lapsi ja perekondi mulle õpetuseks saadab.
Armastuse õppetundideks. Sest kui pole armastust, siis kõik muu: tarkus, plaanid, äraorganiseeritud elu, see kõik
on tühi. Kumisev vask ja kõlisev kelluke, ei enamat.
Ma näen ka, et Jumala viis minuga ümber käia muutub siin pidevalt. Alguses tundsin end kõigi hädade ja õnnetuste
eest hoitud nagu printsess siidipadjal. Tõepoolest, Jumala armust, üheksa siinoldud kuuga pole minuga niipalju
õnnetusi juhtunud, kui Carolaga kuue nädala jooksul. Aga ma ei uhkusta. See on Jumala arm ja mu armsate eestpalved,
mitte miski minust johtuv. Siis võttis Jumal kätte ja töötles mind parasjagu enne Semarangi. Ja siis saabus vaikus
- täidetud võitlustega koolis ja võimetusega palvetada, väsimuse ja omaenese jõust asjade tegemisega, isegi
hoolimata varasematest õppetundidest, et nii ei saa. Ja nüüd on kõik nagu värske ja uus, silmade avamise ja teise
pilguga vaatamise aeg. Tunnen seda, et minu ja Jumala suhte tulipunkt ei tohi olla enam mina ja minuga toimuv.
Muidu oli nii, et esmajoones ikka tänad enda ja endaga tihedalt seotud inimeste käekäigu, õnnistuste eest ja palud
abi kui midagi halba on juhtunud. Aga nüüd õpetab Jumal vaatama mind enesest kaugemale. Teiste peale. Mitte enam
nii: rõõmustad ja kiidad Jumalat kui on olnud enda jaoks hea päev või siis kurvastad Jumala ees, kui on olnud halb.
Vaid rõõmustad, kui on olnud kolleegide või õpilaste jaoks õnnistusrohke päev, isegi kui endal on läinud nii
kehvasti kui veel vähegi võimalik. Mitte vaadata endale, vaid teistele. Ja mulle tundub, et kuigi ma peaksin seda
juba mõistma, õpin ikka alles tähestikku. Nii võin loota vaid Jumala armastavale pilgule ka siis kui kodune töö on
tegemata.
Ikka ja jälle paneb mind imestama see, kuidas Jumal mulle indoneesia keelt õpetab või siis kuidas Püha Vaim sellest
aru saada laseb. Tavaelus ei suuda ma palju rääkida ega aru saada - ja siis kui on teenistus ja kuulan jutlust,
siis saan üle 80% aru, millest jutt käib. Nii olen juba paar kuud teenistustel olnud ilma tõlkijata, sest ma
lihtsalt juba saan piisavalt aru. Indoneesia iseseisvuspäeva, 17. augusti paiku oli Mahanaimis selline projekt, et
käisime gruppidega erinevates ostukeskustes ehk mallides, evangeeliumi kuulutamas, küll sellisel pistu varjatud
viisil. Tantsijad ning lauljad kasutasid sõnumit läbi tantsu ning laulu, mina kuulusin aga "gliterdajate" tiimi,
kellega tegime kõigile soovijatele prohvetlike sümbolitega sädelevaid tätoveeringuid, idee imelihtne, aukudega
kleepekas, aukudesse paned liimi, liimi peale paned sädelevad glitrid, eemaldad kleepeka ja tätoveering missugune.
See oli tõeliselt popp ettevõtmine ning selle kõige juures ma imestasin, et Jumal ikka ja jälle tõesti teeb uksed
valla lahti, ainult jaluta sisse. Küsid ilmselgelt islami perelt, et kas ma võin teie lapse eest palvetada - pärast
seda kui oled talle rahutuviga tätoveeringu teinud ja vastuseks saad, et otse loomulikult. Ning selleks mallide
tuuri ajaks andis Jumal mulle ka tavakeele, nii et võisin takistusteta küsida oma tätoveeritavate kohta igasuguseid
asju ja vastustest ka aru saada. Aga ainult selleks ajaks. Justnagu manna kõrbes, on siis kui vaja ja kui pole,
siis ei ole ka. Et ma uhkeks ei läheks, et näe, üheksa kuuga sain indoneesia keele nullist alates selgeks. Ei,
ainul Jumala armust ja täpselt niipalju kui vaja.
Väga suur rõõm oli minu jaoks kui Egon ja tema pere Eestist tagasi Indoneesiasse tulid. Ega ma tegelikult vist ei
adunudki, kui väga ma neist puudust tundsin, mitte enne kui ühel hommikul Egon jälle koolis oli ja kõik oli hoopis
teisiti. Ometi on jälle keegi, kes õpetajate ja õpilastega oma naljaeksperimente teeb, meile igasuguste
näitlikustavate materjalide varal Jumala Riigist jutlustab ja lihtsalt on oma Jumala-läheduse olemusega.
Vaat sedamoodi. Jõulud hakkavad lähenema ning lennukipilet Eestisse tuleb ära osta. Sedapuhku aga siiski
kahesuunaline pilet, sest pärast Jumalalt ning ülemuselt nõu küsimist tuli selgus, et peaksin siia kuni kooliaasta
lõpuni ehk siis juunini 2012. jääma. Pole ilus poole kooliaasta pealt ära minna ja tahaks ka väga näha kuidas
armsaks saanud õpilased lõpetavad, kuhu edasi suunduvad... ja nii palju on veel õppida siin...
Teile, mu armsad Eesti sõbrad, soovin aga palju meelekindlust ja selget mõtlemist, isegi siis kui kõikvõimalikud
olukorrad ümberringi pilku ähmastada üritavad. Räägitagu palju tahes tolerantsusest ja kaasajastamise
vajalikkusest, vajadus millegi kindla järele, ankru järele, mis tormi ajal laeva kindlasse kohta kinnitab, on meile
kaasa sündinud ning imikust saati vägagi selgelt väljendunud. Teadlaste uuringud on näidanud, et sel eluperioodil,
mil lapsed on kõige loomingulisemad ja kiiremini arenevad, on nende mängud, mida nad sel ajal mängivad, kõige
rohkem reeglistatud. See on vajadus turvalisuse ja kindlameelsuse järele. Meenutan ikka seda siinkuuldud lugu
kotkast, kes, adopteerituna kanaperre lasi endale lõpuks pähe määrida idee, et ta on kana - ning sai ilmselt
esimese kotkana läbi ajaloo surma kohalikus veeuputuses, sest ta ei teadnud, et ta on võimeline lendama. Ärge laske
ennast veenda idees, et te olete kanad kui olete sündinud kotkaks. Tolerantsus ja armastus on kaks totaalselt
erinevat asja. Tolerantsus on ohtlikult lähedal ükskõiksusele. Armastus on aga see, mis aitab. Ning armastus on
see, millest räägib Jeesus.
Õnnistussooviga
Teie
Laura
