Laura - mai 2012
Olen ikka veel elus!
Tere armsad sõbrad,
Nii naljakas on kirjutada üle nii hulga aja. Justkui ei oskagi kuidagi alustada - ja millest siis alustada, kas ajast kuus kuud tagasi või hoopis kuus tundi tagasi, kas liikuda ajas edasi või tagasi või juhuslikult, puudutades üht ja teist... ei tea, aga küllap Jumal juhatab kui see Tema tahtmine peaks olema. Jah, vist on tõesti nii nagu kirjas Koguja 3. peatükis, et igal asjal oma aeg - ning pisut parafraseerides: on aegu, mida saab kirja panna ja aegu, mida ei saa või ei söanda kirja panna.
Mulle tundub, et need kuus kuud kvalifitseeruvad sinna viimaste hulka. Ajad, mida ei saa kirja panna, aga võibolla ka ajad, mil pole aega kirja panna, sest kogu aeg juhtub midagi ning vabadel hetkedel ei ole enam sõnu, millega olnut kirjeldada. Ja vahel on nii, et on sündmusi, kogemusi, juhtumusi ja päevi, mida tõepoolest ei söandagi kirjeldada, sest kardad, et olnu muutub sõnades väiksemaks ja tähtsusetumaks, või siis hoopis puhutakse suureks ja nii õhku täis, et tõeline selle sees läheb kaotsi. Sõnad, need inimeste sõnad on niikuinii väga mannetud kirjeldamaks ELU, kirjeldamaks teed ja töid, imesid ja ilusaid õhtuid Jumalaga, sündmusi, mille keskel tunned, et ilma Jumalata ei suudaks ma praegu absoluutselt mitte midagi.
Ja siiski, viimaks saab seda kõike nii piisavalt palju, et kraamid häbelikult oma mannetud sõnad aju neist käärudest lagedale, mis tegelevad eesti keelega - ja mis on kaetud paksu tolmukorraga, sest kõik kõned ja isegi mõtted käivad inglise ja indoneesia segakeeles - ning üritad ajalugu mingilgi viisil sõnastada. Ja lõppeks pole see meie sõnade võim, mis olnu elavaks muudab, vaid Püha Vaim - ja kui Tema tahab, siis võib kirjutada ka telegramm-stiilis ja ikka paistab Jumala hiilgus ja ilu kaugele.
Üks asi, mida ma siin olles küll ei karda, on see, et niikaua kui siinne elu ja olu mind ümbritseb, on peaaegu võimatu unustada seda, mis juhtus, mis juhtub ja juhtuma saab, olgu siis kuus kuud või tundi tagasi. Vahest ehk ainult emotsionaalne interpretatsioo muutub, sestJumal on meie aju mäluga tegelevad osad nii ehitanud, et negatiivsed asjad lähevad rutem meelest kui positiivsed. Nii vaatangi tagasi 2011. aasta lõppu ja näen ainult suurt rõõmupidu, kuigi mõistuses tean, et on olnud nii häid kui väga häid, nii halbu kui väga halbu aegu. Selline see elu on, igas maailma nurgas ja igas mõtlemisviisis.
Alustaks ikka algusest, sellest kust eelmine kiri lõppes, okoobri lõpust 2011.
OKTOOBRI LÕPP 2011
28. oktoobril tähistas Indoneesia 83 aasta möödumist päevast, mida kutsutakse "Sumpah Pemuda", noorte vandeandmise päev. Sel päeval kogunes grupp noori, kes panid kirja omamoodi vande Indoneesia kohta, mida võib kutsuda ka "Üks rahvas, üks keel, üks usk" vandeks. Ning selle päeva puhul korraldas meie Mahanaim hulga üritusi Indoneesia eri paigus. Tegelikult kogu meie 6-st eri linnas asuvast kogudusest moodustatud grupp, millel nimeks Bahtera ehk "Noa laev", jagas omavahel ära kõik Indoneesia suuremad saared ning suurem osa mahanaimeritest, kel vähegi aega ja võimalust oli, sõitis Sumatrale, mis oli siis Mahanaimi saar selle ürituse ajal. Mäletan seda päeva, kus suurem osa inimesi ära sõitis, kõik meie autod ja autojuhid olid pidevas liiklemises lennujaama ja meie kooli vahet, kool kihas nagu mesilaspesa, osad õpilased sõitsid ära. Muidu inimestest pungil koolisööklas sain kokku 7. klassi õpilase Sachioga, kes tuli mulle vastu, hiiglama suur seljakott turjal ja hulga kirevaid lippe pihus. Avaldasin kahetsust, et ei saa nendega liituda, mille peale ta arvas, et jama puha kõik, ta paneb mu oma seljakotti ja võtab nii Sumatrale kaasa. Oleks küll minna tahtnud, aga samas oli ka siin, Bekasis ja Jakartas nii palju teha, et ei jäänud aega teiste saarte peale mõelda. Mis siis tegelikult ette võeti oli see, et meie organisatsioon koostas oma vande, mis imiteeris 83 aastat tagasi antut, aga polnud mitte katteta lubadus, vaid pigem taotlus või palve Jumala poole ilusa, vaba, terve Indoneesia pärast, kes tunnistab ühte Jumalat - Jeesust Kristust.
See kõik oli kirjutatud ridade vahele, sest muidu poleks meil mingilgi kombel lastud seda vannet ette lugeda lavadel ja televisioonis, raadios ja turuplatsidel, näitlejate, lauljate, kuberneride, linnapeade, politsei- ja sõjaväejuhtidega, deklareerida seda suurtel üritustel ja väiksematel üritustel, mallides, koolides, mosheedes (!!!!!), kirikutes, üle Indoneesia.
Lõppkokkuvõtteks deklareeris meie vannet vist üle 30 miljoni indoneeslase, ühel ehk teisel moel. Mis tõlgituna ümber meie igapäevaseks tööks tähendas kaht nädalat paastumist, keskmiselt 3 tundi und öösel ning igal võimalikul vabal hetkel eri ürituste korraldamist ja neis kaasaaitamist. Eriliselt on mul meeles neist kaks, kuna Jumal lihtsalt võttis ja kasutas mind neis niisugusel kombel, mida ma poleks arvata osanud.
Üks neist toimus Jakartas, suures pargis, mille keskel olid Indoneesia ajaloos oluliste meeste kujud. Park oli hiiglaslik, ümbermõõt vist oma 3-4 kilomeetrit. Pargi keskel olid end sisse seadnud meie tantsijad, samuti need, kes juhtisid deklareerimist. Mina aga ühes paljudega käisime ümber pargi, jagasime indoneesia lipuga komme ja kutsusime inimesi üritusel osalema. Sellest, et see park oli hiiglaslik - aga ka sellest, et Indoneesia ongi väga muutlik, sai aru ümber pargi käies: kui üks osa sellest oli vilka modernse magistraali ääres, siis teine pool totaalses agulis, slummi sugemetega majarägastiku piiril.
Kõndisin pargi ümber kaks tiiru, mille käigus jagasin laiali sadu komme, aga mis kõige kummalisem, rääkisin kõigi ettejäänud inimestega indoneesia keelt ning kahtlastest agulitest ning poodidest möödudes astusin neisse kõhklemata sisse, ei kartnud mitte midagi, Jumal lihtsalt ümbritses mind Oma Kohaloluga nii kõikehõlmavalt.
Teine üritus toimus samuti Jakartas ning oli marsivõistluse vormis, kus õpilaste rühmad registreerisid ennast 5 km pikkusele marsile, kus hinnati nende ühtsust, marsi kompositsiooni ja kostüüme. Ning loomulikult deklareeriti jälle. Hommikul saabusime ürituse paika varakult, aga selgus, et üks õpilaste rühm oli juba saabunud. Nii teataski ürituse korraldaja mulle, et ole nüüd hea, astu autost välja ja mine tee nendega midagi, räägi juttu... oeh, mõtlesin, jälle indoneesia keel... Ja jälle kogesin sedasama, et Jumal pani mulle sõnad suhu, mida ja kuidas rääkida.
Pärast koju sõites mõtlesin, et naljakas, homme õpetajate toas ma ei saa jälle aru sellest igapäeva keelest, mida nad kasutavad, aga näed täna Jumal lubas mul mitte ainult kuulata vaid ka rääkida. Jälle üks õppetund, kuidas kõik asjad meie elus sõltuvad Jumalast. Lihtsalt mõnes olukorras ei oska enam näha Jumala kätt ja Tema juhtimist, sest kõik tundub nii loomulik või siis jälle nii rutiinne. Justkui ütleks Jumalale, et heake küll, aitäh et aitasid mind siiamaani, võid nüüd kõrvale astuda, ma saan nüüd üksi edasi, sest ma juba tean kuidas asjad käivad ja mis ma tegema pean. Aga ei ole nii, kui Jumal oma armu ära võtab, siis ei ole võimalik lihtsamatki asja teha. Nii kurvastav on siis mu suhtumine, et "edasi saan nüüd ise". Ei saa!
Aga meie laiahaardelised ettevõtmised Sumpah Pemuda puhul ja muidugi eriti see deklaratsioon, mida isegi TV-s ette loeti ja millest iga vähegi mõtlev inimene luges evangeelse sisu välja, see ajas tagajalgadele meie "vanad sõbrad" radikaalsemast islami rühmitusest kui siin tavaelus kokku puutub. Juba kaks korda on see konkreetne organisatsioon üritanud meie kooli maatasa teha, olgu siis põletades või muul moel. Ning kummalgi korral on see üritus ebaõnnestunud. Esimesel korral ei leidnud nad mingil kummalisel kombel üles teeotsa meie kooli ja kuigi see pole magistraal, mis meie kooli eest läbi kulgeb, siis rohtu mattunud metsarajake pole see ka teps mitte.
Teisel korral sai rühmituse juht just rünnakule eelneval päeval infarkti ja põletamise asemel pidid grupi liikmed hoopis matust korraldama hakkama.
Sel korral siis võeti asi suurejooneliselt ette, plaaniti tulla 500 inimesega, põletada kool maha, sodida ümbritsev müür üleskutseid ja needusi täis ning koolisolijatele korralikult hirm nahka ajada, kui mitte isegi juhid tappa. Aga Jumal oli sel päeval ise tulemüüriks meie kooli ümber. Kõigepealt otsustati seoses ekstensiivsete üritustega just see päev teha vabaks, nii et koolis ei olnud just eriti palju lapsi, ainult mõned meie lastekodust, kes tagusid jalkat ning ka paar kooli kohtumisele kutsutud lapsevanemat. Teiseks kogunes 500 inimese asemel kõigest 50 meie kooli ümber, ülejäänud jäid mingil põhjusel tulemata. Kuid needki 50 olid võimelised tegema piisavalt palju paha, aga.... aga.... püstitanud kooli müüri taha tellingud, et neile ronida ja kooli suunas igasugu needusi läkitada, juhtus see, et grupi juht kukkus mingil kummalisel kombel tellingutelt alla, murdis käeluu ja saadeti haiglasse. Kooli süütamine ei õnnestunud, müüri täissodimine mingisugusel kummalisel kombel ka mitte: iga kord kui mingi pind müüril ette võeti, astus keegi neist ründajaist endist kogemata värvipritsi ette - ja nii oligi kolm tundi peale rünnakut müür täiesti puhas nagu keegi poleks sinna kunagi midagi kirjutada üritanudki. Viimaks üritasid ründajad kaasata ümruskonnas elavaid inimesi, kelle usk oli nendega sama ja meist erinev - tulemusteta. Aga muidugi, nemad tulevad korraks, valjuhääldid ja vägivald näpus, käsutavad inimesed neid aitama, aga meie kool ja organisatsioon elab nende inimestega päevast päeva kõrvuti, pakub nende lastele tasuta koolivõimalust, kui nad on väga vaesed, jagab toitu, hoolitsust ja tähelepanu. "Nende viljast te tunnete nad" maksab siin täielikult.
Ja nii olid meie ründajad lõpuks sunnitud alla andma ja ära minema, saatjaks ümbritsevate inimeste pilked. Mina sel päeval ka koolis polnud, vaid mallis deklareerimas ja indoneesia lipuga komme jagamas. Kui koju jõudsin ja rünnakust kuulsin, siis esimene emotsioon ei olnud teps mitte hirm ja ehmatus, vaid kohene reaktsioon - majast välja ja joonelt kooli. Tundsin sel hetkel, et käigu või sõda, mina pean oma kooli kaitsma saama nüüd kohe.
Aga kuna meie üritus lõppes hilja, siis kooli jõudes oli seal kõik oluline juba lõppenud, ainult kooli õuel oli paar sõjaväebussi ning müür nägi kuidagi puhtam (ülevärvitum) välja kui enne.
Hämmastav on see, kuidas väikestest asjadest võivad saada suured kaotused või hiilgavad võidud. Pisikesed muutused käivitavad etteavamatu sündmuste ahela, mis päädib palju suuremaga kui oli seda algne tõuge. Mis oleks saanud meie koolist, kui ründajate liider poleks tellingutelt alla kukkunud? Võibolla oleks seda põletatud, võibolla iseg seesolevaid inimesi kahjustatud. Katastroof oleks võinud olla suur - aga Jumal kasutas väikest, pealtnäha mõttetut sündmust ruineerimaks suurt plaani. Siinkohal meenub mulle lugu Iisraeli ajaloost, kuningas Taaveti ajast, kui Absalom tema vastu mässu tõstis.
Suurema osa inimeste südamed olid Absalomi poolel ja tema võit oma isa üle oli pealtnäha hõlpsalt saavutatav. Ja mis juhtus - ta jäi juukseidpidi puu külge kinni ja kogu hiilgav plaan kukkus kolinal läbi. Ainult mingi mõttetu halenaljaka sündmuse läbi luhtus ettearvatav võit. Niisugused on Jumala teed.
Hollywoodi filmides saabub viimasel hetkel prints valgel hobusel, leegitsev mõõk käes ja saadab midagi suurt ja inimvõimete ülest korda. Aga reaalses elus on vahel vaja lihtsalt olla omal kohal ja kuuletuda ning teha väikseid asju - aga koos Jumalaga. Ja suured ning kurjad plaanid võivad korrapealt luhtuda. Miks? Mitte meie tegemiste või tarkuse pärast, vaid sellepärast, et meiega on Jeesus, kes on kurja ära võitnud ja kelle käes on surma ning surmavalla võtmed.
NOVEMBER 2011
Novembrikuus sõitsid paljud Bahterasse kuuluvate liikumiste liikmed Iisraeli, et seal nädala jagu palvetada ning juute õnnistada, nii materiaalselt kui vaimses plaanis. Huvitaval kuupäeval 11.11.11 toimus paralleelselt suur teenistus nii seal kui siin Jakartas, mille teemaks oli Kristuse pitseri kandjaks püüdlemine, saamine ja olemine. Käigu pealt ühinesin sealse abistajate tiimiga ning igasuguseid ülesandeid täites ei saanud kõigele toimuvale väga suurt tähelepanu pöörata, aga absoluutse selgusega on mul meeles meie juhi ibu Iini jutlus sel õhtul, sest ürituse algusest saadik oli ta nii erinev sellest, missugune ta muidu on ning see jutlus oli ilmselt parim kõigist jutlustest, mida ma iial kuulnud olen, olgu siin või mujal. Kui tavaliselt on meie ibu tõeline võitleja ja sõdur, riietatud punasesse, mõõk käes ja Jumala Sõna kui kaheterane mõõk suuski, siis sel õhtul oli ta vaikne, leebe, tasane ning punaste sõjaväele viitavate riiete asemel kandis ta mahedat, siinses sümboolikas pruudilikku sinist. Ning tema jutlus oli täis rahu, täis armastust ja tasadust. Läbi korduvate näidete oma elust ja kogemustest tõi ta meile sõnumi, et me võime teha mida iganes, saavutada mida iganes, olla nii rikkad, nii ilusad, nii õnnistatud ja nii töökad kui tahes, kui meis pole armastust, siis varem või hiljem mandub kõik inimlikuks uhkuseks, kibeduseks, kalkuseks ja ahnuseks.
Armastus on väga kahe otsaga jutluseteema. Ühelt poolt oleks sellest justkui lõputult rääkida, 1 Korintuse 13, Joh 3:16 jne jne jne. Ja teisalt on kõik kumisev vask ja kõlisev kelluke, kui meis pole KOGEMUST armastusest. Mitte ilusad sõnad, vaid läbielatu on see, mis muudab jutluse armastusest elavaks. Ja mis paneb need, kes ei ole taevase agapega veel kohtunud, end tundma kuidagi kõhelevalt, kuidagi midagi ihkavalt, oma südames tühja kohta tunnetavalt. See on see, mis juhtus minuga tol õhtul. Ma sain aru, et ma ei tea mitte midagi. Ja ka sellest, KUI ääretult kannatlik on Jumal minuga, et viimaks ehk ometi õpiks, mis on Tema sõnum 1 Kor 13 ja mida see meie elus tähendama peaks. Kuulan oma häält klassis ja saan aru: kumisev vask ja kõlisev kelluke. Lähen prügimäele lastega mängima ja kumisev vask, kõlisev kelluke ja inimlik plaan tulevad minuga sinna kaasa. Räägin siinses kodus noorima perepoja Joshuaga juttu ja kuulen - sedasama kumisevat vaske ja kõlisevat kellukest. Aga samas leian inimesi, kelle hääles ei ole kuminat ja kõlinat - ja neilt saan ma õppida, mida tähendab kellegagi rääkides tema südant oma pihus hoida, tema tunnetesse sisse elada ja teda armastada nagu iseennast. Ning kukun läbi enamuses katsetes seda teha, sest ma teen seda ikka veel oma plaani ja oma jõu varudest.
DETSEMBER 2011
Ikka sagedamine avan arvutis faili, millele on trükitud lennupiletite ja -aegade info. Vahetpidamata üle lendavad lennukid omavad uut tähendust. Varsti istun ühes neist mina, sõites lühikeseks jõuluvaheajaks Eestisse, et siis veel pooleks aastaks, kooliaasta lõpuni, Indoneesiasse naasta. Ning mu esmane tunne on suur kergendus ja rõõm, et see lahkumine pole veel lõplik (vähemasti hulgaks ajaks), vaid kõigest vaheaeg ja ma saan tulla tagasi. Ning mis veel eriti tore, tulla tagasi koos oma hea sõbra ning laborikaaslase Olgaga, kes on otsustanud jaanuari alguses kaheks nädalaks Indoneesia elu kaema tulla.
Veelkord näen, kuidas juhtuvad asjad, mida ei arvaks juhtuma, sest just Olga on kõigist mu sõpradest see, kes kohe teatas, et tema mulle iial külla ei tule, sest ta ei salli palavust. Ja nüüd on just tema see, kes ikkagi tuleb. Kõlab väga Jumala trikkide moodi. Jumal hoolitseb muuseas ka ilma eest, sest kogu selle kahe nädala jooksul, mis Olga siin on, on täiega külm, sajab. Esimene normaalne Indoneesia kliima moodi ilm jaanuaris on sel päeval kui Olga astub lennukisse, et tagasi talvisesse Eestisse sõita. No ütle siis nüüd.
Aga sel ajal kui mina lainetan Eestisse tulemise emotsioonides, käib Mahanaimis tõeline sagin. Valmistutakse iga-aastaseks traditsiooniliseks Semarangi suurürituseks, tantsu- ning lauluproovid ja koosolekud käivad igal vabal hetkel. Samuti on äkki nagu kõik meediauksed valla läinud, pakutakse vaba telekanalit, ibu käib riigiTVs jutlustamas, saabuvad aplikatsioonid eri maadest, inimesed tahavad tulla uudistama, mis siin ikkagi toimub.
Inglismaalt ning Hispaaniast tulevad küllakutsed eri kirikutesse teenima, kujutage siis nüüd ette, meie armsale väiksele (ok, iroonia) Mahanaimile kusagil Indoneesia prügilinna sopikeses. Oma 50 malli kutsub meid jõulude ajaks teenima, lisaks muud üritused. Ja selle kõige keskel tundub mulle, et esimest korda olen kui mulli sees ja ära lõigatud kõigist asjust, sest valmistun Eestisse tulema, otsin asju, mida kaasa võtta, palvetan, mida peaks tegema ja kuidas. Ning vabadel hetkedel jõlgun tantsuproovide lähedal ja immutan endasse selleaastase Semarangi ürituse vaimsust, üritan aru saada, mis hakkab juhtuma ja kuidas. Peaproov ja minu eelviimane päev siin langevad kokku, vaatan aukartustundega, kuidas suur äikesetorm, mis ilmselgelt nurjaks peaproovi kooli keskel avatud alal, lihtsalt palvetatakse minema (Egon on sellest paremini kirjutanud, mis ma siin ikka kordan)... jah, kõnnin ringi ja esmaseks tundeks on nukrus.
Pakin kohvri ja selgub, et lubatud 20 kg asemel on vähemasti 26-27 (täpselt ei taha kaaluda, et ennast liiga murelikuks ajada). Kujutan juba ette, kuidas raha armastavad indoneeslased sellest ülekaalust mõnuga oma rahalise osa võtavad. Ja siis tuleb mulle meelde, kuidas Bahtera inimesed juulis tagasi tulid Hiinast, 20 kg asemel 35 või 30. Ja kõik said ilma igasuguste probleemideta siia kohale, ei mingit jama ülekilodega. Ja nii siis otsustangi, et lähen sellessamas usus ja vaatan, mis saab.
Tegelikult on mul aga ärevus ja hirm nahas. Kõlab rumalasti, aga terve aasta olen olnud millegi suure ja võimsa kaitsva tiiva all. Kui minu palved ongi ebaefektiivsed ja kui ma olengi laisk, siis see, milline palvemeel on siin üleval, see lihtsalt toidab kõiki üritusi, Jumala ligiolu on tuntav - kõigile kes tulevad. Ja nüüd siis korraga olen täitsa üksi, mis siis saab kui kõik palvevastused äkki lakkavad ja miski enam ei tööta? Nõme mure, kas pole? Katsuge ise olla aasta otsa peaaegu nagu et sanatooriumis vaimulikus mõttes, tõeliselt suure tiiva all - ja siis korraga pesast välja visatud, mis siis saab. Kõige suurem ongi see hirm: aga mis siis saab, kui see kõik tõepoolest on ainult selle pärast, et ma olen järgnenud väga suurele ja võimsale organisatsioonile ja isiklikku suhet Jeesusega ikkagi ei ole? Küllalt on ju selliseid näiteid, kuidas inimesed on võimsalt tervenenud, olgu Lõuna-Korea megakogudustes või kasvõi meie Oleviste Effata aegadel - aga kõik on tühine kui pole suhet Jeesusega, kõik on tühine kui Püha Vaim ei ela meis ja kõik pudeneb põrmuks niipea kui me astume iseseisvale rajale - mida me kõik varem või hiljem peame tegema.
Nii ma siis võitlen ärevusega, küsin kõigilt eestpalvet ja ikkagi tunnen ennast halvasti.
Paljud kristlased armastavad sellistes situatsioonides Gideoni moodi Jumalalt märke küsida, et kinnitada, kas nad teevad õiget asja ja kas nad on õigel teel. Kunagi armastasin ma seda teha, aga sain alati väga kummalisi vastuseid, kuni mulle hakkas tunduma, et ma nende märkide küsimisega pigem kiusan Jumalat kui kontrollin, kas ma ikka olen õigel teel. Ja siis, just äramineku päeval äkki kuulen Jumalat ütlemas: küsi. Juba see, et ma Tema häält võin läbi Püha Vaimu kuulda, juba see on minu jaoks üüratu kingitus. Vastselt uuesti sündinult kuulsin ma Teda sagedasti, aga siis jäi see harvemaks ja harvemaks ja... aga nüüd kuulsin tõesti Teda endaga rääkimas. Mõtlesin, mida küsida. Olin oma peres palunud juba peaaegu kõigi eestpalvet välja arvatud vanem perepoeg Daniel. Nii siis küsisingi, et kui ma tulen sel päeval koolist oma asju võtma ja bussi peale minema, et ta oleks siis kodus, et saaksin eestpalvet küsida.
Koolis olin sel päeval vaid tunnikese, panin viimased asjad kokku ja soovisin häid pühi. Otse kingituseks palvetas terve õpetajate kogukond, kes hommikupalvusele kogunes, minu eest, tõeline julgustus. Tegelikult õpilastele oli juba vaheaeg, vähemasti paljudele neist, aga mõned siiski valisid selle, et tulla kooli, sõpradega rääkida, jalgpalli mängida. Nii vajus mu süda saapasäärde kui ma nägin, et just seda tegi ka meie Daniel. Ja siis kuulsin jälle seda häält: ära kahtle. Katsusin mitte kahelda (mida aeg edasi seda halvemini), läksin koju, käisin dushi all, vahetasin riided, viisin oma pakid alla korrusele - Danieli ei kusagil. Viimaks läksin veel oma armsasse tuppa, et enne lahkumist üks laul laulda. Tulen allakorrusele tagasi, et meie teenijale Teteh'le häid pühi ja headaega soovida - ja seal Daniel istub, limpsib jogurtit ja on morni näoga. Sain oma eestpalve ja esimese kinnituse.
Ega ma rohkem ei küsinudki. Aga siis tuli see hääl jälle, TEMA hääl, minu Jumala ja Issanda hääl, mis ütles, sel ajal kui ootasin meie elamurajooni väravate juures, et peatada takso ja sõita bussijaama: järgmine kinnitus tuleb taksoga. Hmmm, huvitav kuidas mõtlesin. Aga kahtlus oli jäänud väiksemaks. Viie minuti pärast leidsin tühja takso, aga see oli mulle tundmatu firma ja see tähendab siin Indoneesias seda, et juhtuda võib mida iganes, eriti kui oled üksik bule (valgenahaline) naine, siis taksohind võib osutuda kosmiliseks. "Kas sa ikka mäletad, mis Ma lubasin" - küsib TEMA hääl. Kergelt hüsteerilise tooniga küsin oma mõtetes vastu: "Kas Sa räägid minuga nüüd terve tee?" "Jah, kui sa kuulata viitsid."
Täitsa lõpp. Siin ma siis nüüd olen, tundmatu firma taksos ja räägin Jumalaga. On see võimalik? On. Jõuame bussijaama, teel sinna pole juht taksomeetrit käima pannud, mis on juba päris halb märk. Bussijaamas vaatan kartlikult taksojuhile otsa. Tema astub taksost välja, võtab mu raske ülekaalulise paki ja viib joonelt bussi peale. Nonii, see on kindlasti mingi lisatasu eest - tahavad kahtlevad mõtted tulla. Vaatan taksouksest välja ja pärin "Berapa, pak?" "Kui palju, sir?". Taksojuht viskab käega ja ütleb "Ngapapa" "Pole midagi, OK". Ühesõnaga, ta ei tahtnud mu käest üleüldse mitte midagi saada, mitte ühte ruupiat! Indoneesias. Taksojuht. Bule käest. Vat selline Jumal on mul tahaksin sel hetkel kõva häälega öelda ja vist ütlengi kui bussi jõuan. "No kas Ma siis ei öelnud sulle..." kõlab Jumala hääl taaskord. Ja siis ma tunnen seda. Jumala ligiolu, mis on nii tuntav olnud Mahanaimi hommikustel teenistustel ja misjonitrippidel ja mis on äkki siin minuga koos bussis ja sõidab lennujaama poole. Sellest sõidust saab üks mu parimaid elamusi, vaatan aknast välja ja jagan vaadeldu muljeid Jumalaga, mis sellest et mööda sõidame vaid tavalistest suurlinna pilvelõhkujatest ja kaubanduskeskustest. Äkki tundub, et kõik omandab mõtte - läbi selle kui nähtut Jumalaga jagada. "Kas Sa ikka jääd minuga terveks selleks reisiks?" küsin lapse moodi kinnitust tahtvalt uuesti üle. "Jah" on vastus lihtne ja lühike.
Jõuan lennujaama, neli tundi enne lennuki äralendu, meelega nii vara, et oleks aega mõelda, palvetada, raamatut lugeda ja lihtsalt lennujaama nautida, sest mingil kummalisel põhjusel on lennujaam mulle väga armas paik siin. Istun kohvikusse ja avan ibu Iini raamatu Miikaeli põlvkonnast ning lihtsalt loen, mitu lehekülge, enne kui taipan, et võtsin sõnastiku ka kaasa, aga mul lihtsalt pole seda vaja. Ja siis tekib minu sisse idee-iva küsida ibu käest luba mõni ta raamat eesti keelde tõlkida. Usun, et ta lubaks kindlasti, aga mul on endale vaja selgusele jõuda, kas keegi neid raamatuid tõesti vajab ja missugune see valik olla võiks... selle peale võib küsida, et oot-oot, mis valik, kui palju neid raamatuid siis on - ja ma võin vastata, et minu teadmist mööda ainuüksi ibu Iinilt kahekümne kandis ja teistelt meie Bahtera koguduste juhtidelt veel oma panus. Eriti Semarangi koguduse juht Petrus Agung on väga produktiivne, ma usun, et tema raamatute arv võib juba 50 ligineda - aga muidugi on need raamatud väikesed, 60-70-leheküljelised, enamasti kompilatsioon mõnest jutluste sarjast.
Lennuaeg jõuab lähemale ja ma sean sammud check-in'i suunas. Vaatan oma suurt ülekaalulist kohvrit, kerge ärevus tekib ikkagi südamesse, aga meenutan enese kinnituseks taaskord, kuidas meie omad Hiinast tulid ja lihtsalt lähen. Enne mind registreerib sisse üks Saksa mees, kellel on poolteist kilo ülekaalu ja kes saab selle eest poolteist minutit loengut, kuni ta üleliigsed asjad kohvrist välja võtab. Vaatan seda, mõtlen enda 27 kilo peale ja äkki on sees selline taevaline rahu, et asetan naeratades kohvri lindile ja vaatan lootusrikkalt check-in'i mehele otsa. Ning siis juhtub "Mahanaimi ime", teenindaja ei heida mitte pilkugi kaalule, mis reetlikult teatab 27.3 kg, vaid hoopis põrnitseb arvutiekraani. Nimelt on minu viimasel hetkel saadud exit permit (3 kuuks väljaminekuluba neile, kel on pikaajaline viisa ja kes tahavad Indoneesiasse naasta) vist veel mitte arvutisse sisestatud - või siis on infosüsteem lihtsalt kokku jooksnud, täpselt ei saagi aru, milles probleem.
Teenindaja klõbistab klaviatuuriklahve, raputab pead, siis ütleb, et palun oodake natuke, võite minna ja istuda, loodetavasti saame süsteemi tööle. Ning ilma pikema jututa sõidutab ta mu kohvri lindil väravate vahelt sisse. Tehtud.
Järgmine mure aga on see, et infosüsteem ikka veel ei taha õigeid andmeid väljutada. Istun pingil ja lennuki väljumisaeg aina läheneb ja läheneb. "Jumal, kus Sa nüüd olen?" pärin närviliselt. "Ära muretse. 18.15 saad oma pileti." Ausõna, ma ei valeta, täpselt nii Ta ütles, koos kellaajaga. 18.15 tähendas seda, et pardaleminekuni oleks veel 15 minutit aega, mitte midagi hirmsat. Aga ikkagi... "18.15, mis mõttes Jumal, kuidas Sa niimoodi mulle kellaaega ütled?" Tuleb meelde see, kuidas ibu Iin meid alati manitseb Jumala korraldusi ja Tema häält täpselt järgima. Vahel tekitab see sõna "täpsus" mulle raskusi, mis tähendab see, et ma Teda "täpselt" järgin? Kas see üldse on võimalik? Ja nüüd siis näitab Jumal mulle ise ette, mis tähendab täpsus suhtes Temaga. Ta on võimeline mulle täpse kellaaja ütlema ja kindlasti on Ta võimeline ja tahteline mulle ka Oma riigi töös täpseid korraldusi jagama - kui ma vaid detailideni kuulata viitsiksin. Aga ei viitsi, tavaliselt on nii, et kui üldine idee on selgeks saanud, siis torman pea ees tegevusse - ja kukun läbi, sest ma teen ehk üldiselt midagi õiget, aga see, millal, kuidas ja kus võib olla totaalselt mööda. Jumal aga näitab, et Tema on lõpuni truu ja nüüd kui ma tõesti täpsust vajan, on Tema siin ja ei räägi üldises plaanis, vaid räägib täpselt ja just see täpne kellaaeg on see, mis tekitab minus väga turvalise tunde. Nii et kui kell saab 18.15 ja minu piletit veel pole, siis äkki ei tunne ma enam nii suurt ärevust. Lihtsalt usaldan. 18.17 tuleb teenindaja pilet näpus ja teatab et kõik on korras. Pärin järele, et kas mind ikka tagasi sisse lastakse, tema naeratab ja mina suundun läbi tolli lennukile. "Aitäh Jumal, tore on Sinuga koos teel olla." Ja olgu see seik mulle õpetuseks alati ootamaks täpseid juhiseid Jumalalt. Kuigi mõned olukorrad ei pruugi olla nii ärevust tekitavad, siis suhtumine sellesse, et kuulata lõpuni ära see, mida Jumal ütleb, peab olema alati seesama. Alati lõpuni kuulav.
Mille peale tuleb mulle meelde seik lähiajast. Neljapäeviti olen koolis võtnud ühe rahvusliku õppekava klassiga koos alguspalvet pidada, sest nende klassijuhataja mingil põhjusel nendega seda koos ei tee. Minu jaoks hea indoneesia keele praktika - ja ka Püha Vaimu kuulamise õppetund - mida ma pean siis nendega seekord jagama. Viimasel korral sinna klassi minnes aga juhtus järgmine seik: kolmapäeva õhtul oli palju tegemist, aga kui viimaks kõik sai korda, võtsin Piibli kätte ja palusin Pühal Vaimul juhtida, mis ma pean selle klassiga jagama. Ning vastust ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud, pool tundi lehitsesin Piiblit ja palvetasin. Siis hakkasin ärevust tundma, et miks maTema häält ei kuule ja juhatust ei saa. Palvetasin veel, aga ei mingit vastust. Järgmisel hommikul siis mõtlesin oma mõistuse varal mingi teema ja mängu välja neile... läksin klassi ja selgus et seekord on kaks klassi koos ja gümnaasiumiosa endine liider rääkis neile nende hinnetest, nii et mul polnudki midagi teha peale lõpupalve pidamise. Sel ajal kui aga lastele hinnetest räägiti, kuulsin jälle "No kas sa siis aru ei saa, mida vaikus tähendab...."
Ausõna, sellel häälel oli kergelt muie suunurgas - rumal laps, kui Mina olen vait, siis tähendab, et sinul pole midagi ütelda.... sain õppetunni sellest, et isegi Püha Vaimu vaikimine võib meile infot anda toimuvast.
Tagasi lennureisi juurde, millest võiks veel pikalt pajatada: harjumatult vaiksest olekust Shipoli lennujaamas Amsterdamis, saepuru moodi maitsvast Eesti võileivast lennukis (õnneks võtsin tshillikastet pudelis kaasa), lörtsisest ja üldse mitte nii külmast Tallinnast... aga üks seik sellest lennureisist on väga selgelt meeles. Pikima lennu (13 h) ajal Kuala Lumpurist Amsterdami üritasin peale õhtusööki magama jääda. Ümberringi juba kõik kas magasid või siis vaatasid filme. Ja siis kuulen jälle häält: "Ma ei saatnud sind siia magama... ükskõik kus Jumala laps ka oleks, ta peab paluma selle pärast, et Minu puudutus oleks tuntav selles kohas." Selle peale hakkasin vaikselt laulma ja siis ka palvetama. Palvetasin, et Jumala Vaim puudutaks seda lennukit nii, et need kes magavad ärkaks äkki üles ja hakkaks mõtlema, et äkki on Keegi, Kes neid just praegu armastusega vaatab ja nende tähelepanu igatseb, neid tagasi Enda lähedusse kutsub. Ja uskuge või mitte, kümne minuti jooksul olid kõik inimesed, keda ma oma läheduses nägin, äkki ärkvel. Ma ei tea miks, ma ei tea, mida nad mõtlesin, lihtsalt jälgisin seda, kuidas üks ja teine äkki pead raputas, tekki kohendas, sirgemalt istuli tõusis. Ja ma tean ka, et ma oleks pidanud edasi palvetama, aga see ärkamiste jälgimine viis mu mõtted kõrvale. Õppetund seegi - et olla püsiv. Sest kui me pole Jumala lastena püsivad, siis jäävad inimesed taas magama - nii nagu juhtus ka selles lennukis. Edasi laulsin vaikselt ülistuslaule ja meelde tuli see võrdum, et kiitus- ja ülistuslaulud on nagu lõhnav suitsutusrohi, mis altaril põleb. Mõtlesin, et küll oleks vahva, kui päriselt ka midagi lõhnama hakkaks. Jälle, uskuge või ärge uskuge - viie minuti pärast korraga tunnen, et midagi lõhnab nii hästi. Vaatan enda ümber ringi ja avastan kaks rida tagapool naise, kes on just kalli kätekreemi topsi lahti teinud ja sealt levib väga head lõhna... Ausalt, mina ei tea, miks Jumal mulle selliseid asju näha ja kogeda andis sel reisil. Ma tean, et mina ei ole seda väärt, ma pole miski suur eestpalvetaja ja üldse, see kõik ei ole sellepärast, et mina midagi tegin. Võibolla on see hoopis sellepärast, et ma tean, et ma mitte midagi ei ole, et ma kardan, et ma mitte midagi ei suuda - ja siis Jumal lihtsalt OMa armust näitas mulle, et mul ei olegi vaja olla ja suuta, ainus mida ma teha võin on Temale kuuletuda, teha seda, mida Tema ütleb - ja ülejäänud on juba Tema teha. Ei ole minu vägev palve see, mis inimesed paneb üles ärkama äkitselt - see on Jumala arm. Ei ole minu kiidulaul nii võimas, et suisa maised märgid näitaks, et see on nagu hea lõhn. Võibolla sootuks vastupidi, aga Jumal lihtsalt tahab meid vahel julgustada. Nagu hea isa oma lapsi, kes veel on kaugel heast sooritusest, aga keda on tarvis tagant utsitada.
Nii jõuan Eestisse ja veedan ilusa jõuluaja kodumaal. Vahepeal süda küll tilgub verd, sest Semarangis on käimas detsembrikuine suurüritus, ühe teenistuse ajal on kõigile näha neli suurt inglit laval seismas... aga Eestis on ka armas.
Näha oma Pauluse kogudust, rääkida sõpradega, jagada muljeid. Ja siis mõtlen, et nüüd ma siin olen, aasta aega koolitatud ja õpetatud, siin maal on teistmoodi kombed ja väline ei ole see, mida peab rõhutama. See on igaühe enda valik viimselt, mil moel ta palvetab, keeltes või mitte, kasutades prohvetlikke sümboleid või mitte, deklareerides või mitte. Vaikuses või valjusti, barokk- või rockmuusika stiilis. Sestap üritasin jagada sellest, mis on olulisem kui välised märgid: Jumala lähedusest, Tema tahte järgimisest, Tema hääle kuulamisest ja Temale alistumisest. See on see, mille järele ma oma elus püüda tahan ja kõik muu tuleb juba Tema tahte järgi. Stiilid ja viisid, märgid ja visioon, see on mis Jumal annab oma armsatele unes või palves. Mahanaimile ühel viisil, mõnele teisele liikumisele või kogudusele teisel viisil.
Tagasi Indoneesiasse sõitsin siis oma armsa sõbra Olga seltsis ja veetsin kaks ilusat nädalat mööda Java saare eri paiku sõites ja ka uude semestrisse sisse elades, mis äkitselt mulle lajatas 27 koolitunniga nädalas, nii erinevatest valdkondadest ainetega nagu füüsika, social studies, keemia ja piibliõpetus. Nüüd, õppeaasta lõpul semestrile tagasi vaadates oli see kõik parasjagu suur väljakutse. Oli nädalaid kui istusin kella 7 või 8-ni õhtul tööl. Muuhulgas jäid selletõttu vähemaks ka võimalusi osa võtta misjonitrippidest, aga veeta aega koos oma armsate õpilastega, eks see ole ka üks pidev "misjonitripp", mille käigus Jumal võib õpetada paljutki oma armastusest, kannatlikkusest ja tundlikkusest. Mõnigi kord ärritudes oma õpilaste tegematajätmiste või valede tegemiste peale tunnen, kuidas Jumal näitab mulle erinevaid vigasid mu enda elus ja küsib: kus on sinu õigus ärrituda, vihastada, solvuda, kui sa ise teed samu vigu ja hullemaid vigu ja rohkem kui su õpilased. Ja ma pean tunnistama: mul ei ole õigust, mitte kõige väiksematki. Ainus vastus kõigele peab olema vastus armastuses.
VEEBRUAR 2012
Hiljaaegu jagasin ühes grupis seda, mida olen õppinud Mahanaimis ja üks neist asjust oli: Mahanaim armastab korraldada üritusi, mille mastaap on võimatult hullumeelne. Veebruarkuus algatas Mahanaim projekti, mis minu meelest on üks hullumeelsemaid, mis ma senini olen näinud.
Projekti nimi oli Badai Cinta ehk Armastuse Torm. Projekti algne suurus oli, et veebruari esimesel kahel nädalal, kuni sõbrapäeva ehk 14. veebruarini jagame laiali 2 miljonit kommi (prohvetlikult märkidest magususes ja leebuse jagamist), mille külge on klammerdatud väikesed broshüürikesed, kuhu on kirjutatud õpetlikke tsitaate: kodumaa-armastusest, vanemate austamisest, üheskoos töötamisest, mitte iialgi alla andmisest. Pidime minema koolidesse, mallidesse, valitsus ja sõjaväelistesse asutustesse, vaesteküladesse, vabrikutesse jne jne.
Kujutage siis ette, 2 miljonit kommi pakist välja võtta, broshüür külge klammerdada ja siis laiali jagada, seda ehk 500-600 inimese abiga. Tundub juba suhteliselt võimatu ettevõtmine, kasvõi ettevalmistus. Oma kõige rekordilisemal klammerdamisettevõtmiselt suutsin voltida ja kommide külge klammerdada 2000 broshüüri 6 tunniga. Nüüd võib kasutada lihtsat korrutamist et aru saada, kui mitu inimest kui mitme tunniga saab hakkama 2 miljoni kommiga. Tegelikult ei tulegi nii suur arv kokku. Aga lisaks kõigele on vaja kommid pakkida, autoga õigetesse koolidesse ja piirkondadesse sõita... arvetades et Jakarta ümbruses on pidev liiklusummik ei olnud see mitte lihtne ettevõtmine.
Mis aga juhtuma hakkas ületas isegi meie liidri ibu Iini usupiiri. Esimese pooleteise päevaga oli 2 miljonit kommi jagatud ning meie linnas Bekasis praktiliselt enam ei olnud kohta kuhu minna, sest isegi kõik linnaliinide bussid olid kordi läbi sõidetud ja kommid laiali jagatud. Kuidas see kõik nii kiiresti toimis, mina ei tea... igatahes broshüüride trükkimine algas uue ja kiirema innuga, klammerdamine ja voltimine niisama. Sellest kahest nädalast on mul meeles ööd voltimise ja klammerdamise seltsis. Kooli tegin nii palju kui võimalik ja kui turvamees mu õpetajate toast välja ajas, võtsin hulga broshüüre koju kaasa, et seal edasi voltida. Kõige selle juures aga oli mul koolitunde nii palju, et ma esimesel nädalal üldse ei jõudnud kuhugi. Ainult voltisin ja klammerdasin teistele.
Mäletan selgesti esimese nädala laupäeva kui kuus jagamispäeva oli juba möödas. Ibu Iin kiitis meid taevani, tõi vapustavaid näiteid, kuidas neid komme jagati isegi mosheedes vist. Ja siis sel teenistusel ma tundsin, kuidas kurbus mu sees koguma hakkas. Siin ma siis nüüd olen, voldin ja klammerdan teistele nii et käed rakkud, küll tahaks ise ka kuhugi minna, aga ei saa, peab koolikohustusi täitma ja ka neid õpetajaid, kes parasjagu jagamas on, asendama. Ja siis kuulen Jumalat tasa ütlemas: "See suhtumine ei vii mitte kuhugi. Näita täna oma parimat teenimisvalmidust ja sa saad selle vilja veel järgmise nädala lõpus lõigata."
Teenistuse lõppedes läksin hambad ristis kohta kus sai komme ja broshüüre ja võtsin endale kaks tuhat. Teadsin, et see võtab vähemasti 6-7 tundi ja ma pidin sel päeval veel palju koolitööd tegema. Aga otsustasin: olgu, ma jätan praegu koolitöö ja aitan nende kommidega. Voltisin ja nutsin, klammerdasin ja nutsin. TUli turvamees, nagu alati, ajas mind koju kella 8 paiku õhtul, aga niipea kui ma koolist välja sain, algas selline padusadu, et ma pidin kiiresti pisikesse turvapunkti varju jooksma. Ja siis sadas ja sadas ja sadas. Ja sadas. Helistasin kõik oma sõbrad läbi, keegi ei saanud tulla mind päästma selle troopilise tormi käest. Ja kõik see aeg ma tundsin kuidas Jumal jägis mind. Mu reaktsiooni. Mu enesehaletsuse taset. Viimaks tuli keegi mahanaimereist kommijagamise tuurilt ja viis mu koju. Kell kümme olin kodus, märg, näljane, kõik tööd tegemata. Ja tõsi ta on, enesehaletsusest pungil. "Noh, Jumal, mis siis nüüd? Üritasin oma kohust täita, sain paduvihma kaela, kõik koolitööd on tegemata, mis siis nüüd saab?" Vastus oli: "Oota ja vaata."
Ootasin ja vaatasin kuni peaaegu et kommijagamise viimase päevani. Tegelikult vahepeal käisin küll ühel tripil, aga see polnud väga suure kommide arvuga. Ja siis, kolm päeva enne kommijagamise projekti lõppu kui kõik olid juba surmväsinud ja lõplik kommide arv oli kümme korda suurem kui alguses plaanitud, 20 miljonit, tuli mu juurde meie bioloogia õpetaja miss Cally ja ütles: sel viimasel kommijagamise päeval on mu sünnipäev ja ma palusin Jumalalt luba saada selleks päevaks kõige suurem kommide arv, mis meie kooli poolt ühel tripil välja jagatud, 25 000 kommi. Kas sa tahad kaasa tulla. No mida ma vastata võisin.... muidugi JAH. Aga see tähendas, et need kolm päeva me peaaegu ei maganud, klammerdasime miss Cally klassi lastega hilisõhtuni. Ja siis oli käes see päev, kui pakkisime oma 25 000 kommi bussi ja läksime.
Oli see vast reis! Meie sihtpunkt oli üks vaeste inimeste piirkond, midagi ridaküla taolist kus umbes 10 kilomeetrit teed on ääristatud uberikega, kus elavad vabrikutes töötavad inimesed. Meie häda oli selles, et me täpselt ei teadnud, kus see küla asub. Ja nii eksisime me loomulikult totaalselt ära, jäime ummikusse kinni, bussi õhukonditsioneer ütles üles.... lõpuks seisime kesk kõige hullemat ummikut, bussis oli umbes 60 kraadi või rohkem, higi voolas - ja siis ma vaatasin, kuidas miss Cally tõelise Jumala sõdurina mitte HETKEKS ei jätnud palvevõitlust, et jõuda õigesse kohta.
Minu ees seisis kaks valikut: kas mattuda enesehaletsusse või ühineda. Sel hetkel tuli mulle äkki meelde üks mu siinseist lemmiklauludest:
"Hidup ini kulettakan
pada mezbahMu ya Tuhan
jadikan padaku seperti
yang Kau ingini"
"Oma elu jätan ma
Su trooni ette, Jumal,
et sünniks mulle nõnda just
nagu tahad Sina"
kui nüüd natuke tõlkida üritada. See laul kasvas ja kasvas mu sees, kuni tundsin, et midagi mu südames murdus, ja murdus kõvasti. Murdus nii kõvasti, et sellest ma sain aru, KUI kõva ja hoolimatu süda mul tegelikult on, KUI palju egoismi selles peitub ja KUI mitu korda seda veel murdma peab, enne kui ma üldse Jumala teenriks nimetamist pisutki väärin. Ühinesin miss Cally palvetega ja ühtlasi kuulsin Jumalat endale ütlemas: "Now I give you acceleration". Mida iganes ka see peaks tähendama, mõtlesin endamisi...
Lõpuks Jumala abiga leidsime meie küla üles ja sõna otseses mõttes käisime kommid näpus vist 5 kilomeetrit majast majasse ja jagasime komme ning rääkisime inimestega. See oli väga armas, aga siis sai kell 17 ja meil oli ikka veel 15 000 kommi alles ja meie õpilased olid juba väga väsinud. Astusime bussi teadmata, mis nüüd edasi teha. Lapsed tahtsid koju, terve mõistus ütles, et tuleb minna, aga miss Cally ei andnud alla. Hakkasime sõitma ja siis kuulsin Jumalat ütlemas "Nüüd on sinu kord!" Mis? Kuidas? Mis ma tegema pean? Vaatasin aknast välja ja nägin suurt vabrikut tee ääres. Ja sain aru, mida see akseleratsioon tähendab. Meie kodutee läks läbi suurte vabrikute ala, kus ühes vabrikus võis töötadainimest. Küsisin miss Callylt et kas me võime neisse vabrikutesse sisse minna ja komme jagada. Tegime proovi, ning esimeses vabrikus nägin ma tõeliselt armastuse tormi sõna otseses mõttes. Kui me oma kommikastidega sisse marssisime ja väsinud töölised komme nägid, siis nad võtsid need pihku ja pildusid õhku ning kõik kohad olid südametega lendavaid komme täis. See oli nii ilus vaatepilt, et kaks nädalat klammerdamist ja voltimist tundus mõttetult tühise vaevana selle kõrval. Poole tunniga jagasime 12 000 kommi, viimased 3000 jagasime välja tollipunktis, kust tohutul hulgal autosid läbi vooris. Täitsa uskumatult võidukas tunne valitses bussis: ära tegime! Läbi pimeduse kihutasime kodulinna Bekasi poole ning poolel teel juhtus veel väga naljakas paanikahäire, äkki keegi bussis karjatas: "APPI! Üks komm on jagamata jäänud! Mis nüüd saab??!???" lõpuks lubati see õnnetu bussi pingi alla varjunud komm kõige näljasemale jagajale ning kommikampaania sai läbi.
Veebruaris juhtus veel midagi olulist mu teekonnal Jumalaga. KUi ma nüüd sellele ajale Mahanaimis tagasi vaatan, siis näen, et Jumal tervendas minu sees nii palju alasid, mis olid surnud, unustatud, maha maetud või millega ma enam ei suutnud tegeleda. Juba algusest saadik tundsin, kuidas Jumal juhatas mind väga palju laulma, laulusõnu üles kirjutama, selle kaudu Mahanaimi olemust ja ka indoneesia keelt õppima. Ning need laulud hakkasid elama minu sees oma elu ja elustama mind. Õigupoolest tundsin Eestis olles juba mõnda aega, et ma lihtsalt ei suuda laulda nii nagu varem. Ei oska, ei suuda, ei taha.
Läbi Mahanaimi laulude Jumal parandas mu laulutahet ja ehk ka oskust. Kuni viimaks, ühel veebruarikuu esmaspäeva varahommikusel teenistusel kuulen jälle Tema häält: "Kas tahad kasutada seda, mida ma parandasin - laulmist?" "JAH! Aga kuidas? Kas Sa annaksid mõne märgi" küsisin vastu. Teenistuse lõpul kuvati ekraanile teade: Mahanaim tahab teha püsivat ülistuskoori, mis pikemas perspektiivis hakkaks kaasa teenima mitmetel teenistustel ja väljasõitudel. Kes tahab, tulgu kolmapäeva õhtul proovi.
Kuidas küll Jumalale on nii lihtne asju lihtsalt kokku juhatada, mõtlesin siis. Suur eesmärk on teha ülistuskoor, veel üks lüli teenimistöösse, aga sinna sisse Jumal oma armastuses põimib minu pisikese raja koos Temaga ja annab võimaluse minna laulma. Läksin proovi, jalad värisesid, käed ka. Teisel proovil lasti kõigil uutel tulijatel laulda üht laulu, uut laulu mida õppisime. Sain aru, et nad hästi ikka ei usu, et ma indoneesia keeles laulda võin. Kui minu kord tuli, panin silmad kinni ja andsin lihtsalt juhtimise Jumalale üle. Pärast küsiti, et kuidas ma küll võin indoneesia keeles laulda... no te ise laulate ka inglise keeles ja vahel isegi ei oska sõnakestki seda keelt rääkida, oleks tahtnud vastata. Aga sest hetkest kuulusin Mahanaimi ülistuskoori ning sellel kooril sai olema väga oluline roll selles, et ühel ilusal maikuu päeval vaatas tuhat mahanaimerit hommikusel teenistusel klippi öölaulupeost, Tõnis Mägi "Koidust" ning palvetas, et Indoneesias võiks sündida sama mis Eestis laulva revolutsiooni ajal. Aga sellest hiljem....
MÄRTS 2012
Märtsikuu kulges minu jaoks juba suurema rutiini tähe all, sain aru, et 27 tundi nädalas pole mingi meelakkumine. Käisin paaril korral kohaliku prügimäe lastega mängimas, aga kahjuks ei saanud seda väga metoodiliselt teha.
Samal ajal kui meie organisatsiooni hakkas valmistuma suureks "sõjaretkeks" Venemaale, mis pidi toimuma aprillikuus hakkasin mina Jumalast järjest kaugemale ja kaugemale jääma. Istusin koolis, mõtted kibedalt oma õppeaine küljes, kadestasin Egonit, kes pajatas oma palverühmast ja oma töödest.
Vaatasin kuidas kõik minust tuulekiirusel mööda tuhisevad, Jumala arm tiivasulgedes ja mina siin lihtsalt istun ja õpetan midagi. Koolis läksid suhted õpilastega halvemaks, distsipliin kadus. Motivatsioon niisama. Samas oli see kuu oluline keeleõppimisel. Vahel tundsin, et ei jaksa enam Piiblit lugeda, siis võtsin mõne ibu Iini või Petrus Agungi indoneesiakeelse raamatu ja lugesin ja lugesin ja õppisin, vaimulikult ja keeleliselt. Kuid kõik see kogunes kuhugi südame suletud soppi, varjatud paika mu elus, sest väljastpoolt muutusin üha tuimemaks ja apaatsemaks.
Üks ere hetk oli ometi selles kuus, Bandungis, 2 tunnise autoteekonna kaugusel asuvas linnas toimus taaskord üks suurüritus, kuhu kõik meie Bahtera 6 liikumist kogunesid ning seal teenis esimest korda kaasa Mahanaimi ülistuskoor ja ma sain ka selles osaleda. Mäletan, et proovid selle ürituse jaoks olid väga nauditavad, laulda ja vaadata tantsijaid, imada endasse kogu selle laulu-tantsukava mõtet end totaalselt Jumalale üle anda kuni deklaratsioonini, et
"Au ja rikkused, mis seisavad mu ees maailma teel iial ei lahuta, ei varjuta Su armu hiilgust need..."
Ja muidugi oli omamoodi kogemus olla kooris laulja - kõik, mida meie teame koorilaulust ja proovide ülesehitusest ei funktsioneeri siin mitte üks teps. Igaüks valib ise, mis häält ta laulab, improviseerib ise, nii nagu Jumal juhatab. Kooridirigent isegi on aga tema näitab ainult käega ette peaviisi kõrguse ja kohad kus tuleb sisse astuda ja mida laulda... kõik ülejäänud on meie luua ja teha. Arvan, et saan sellest koorist väga hea koolituse :)
APRILL 2012
Ja see kuu on ühtäkki täis kõike. Ärkamist, võitlust, iseseisvust, läbimurret, nagu kevadine jää, mis äkki läheb, suure mürina ja paukude saatel. Kõik see, mis on hingesoppi kogunenud tuleb esile ja hakkab võitlema. Mitte ilmaasjata ei olnud need tunnid Piibliga ja muude raamatutega, kuigi esialgu tundus, et kõik oleks nagu asjata. Äkki hakkas hinges kogunema võitluslik rinne. Äkki pühiti uni silmist ning isegi viis tundi und öösel oli liigne luksus. Äkki sain aru, et nii enam ei või, sest muidu ma suren siia apaatsuse ja laiskuse ja tahtmatuse ja uskmatuse sisse enese sees. Tuleb võtta suur haamer, millel nimeks palve "Jumal, siin ma olen, ma vajan, et nüüd Sa mind murraks ja muudaks, teeks mu elu nii ebamugavaks kuivaja, aga et midagi juhtuks ja et see jää mu südame ümbert kaoks."
Kõik see hakkas juhtuma samal ajal kui saime teada, et tänapäeva üks kurikuulsamaid artiste, Lady Gaga, tuleb juuni alguses Jakartasse kontserti andma, suurele Senayani staadionile. NInd see leedi, kelle muusikavideod väidetavalt on inspireeritud ta enda õudusunenägudest teatas üsna resoluutselt, et ta tuleb siia et värvata 66 600 sõdurit deemonlikku armeesse.
Vahel ma isegi ei tea, kas ta täpselt teab, mida ta ütleb või on see talle ette öeldud mänedzheride poolt - aga olgu kuidas on, Senayani staadionile pandi müüki 66 600 piletit ja kõige selle juures öelda, et ah, popkultuur, mis siin ikka, oleks tõeline ignorants. Sest erinevalt paljudest staaridest ja staarikestest sellel leedil on tõepoolest vägi taga. Vägi, mis näitab ennast verisest lihast kleitides, otsaette opereeritud sarvedes, surma, vere ja sperma kultuses.
Kuid vaata, Mahanaim ei maga, tuleks siinkohal öelda, kuigi loomulikult on see Jumal kes ei maga ja Kes kohe oma armeele korralduse andis vastu võidelda. Niisiis, paar nädalat enne Suure Reede teenistust ning sama palju enne Bahtera Venemaa-reisi (sest just päev pärast Suurt Reedet nad sinna sõitsid) hommikusel teenistusel ütles ibu Iin meile nii: "Nüüd on meie kord seista selle maa vaimse tervise eest. See eest, mille pärast me oleme juba üle 10 aasta võidelnud. Nende hingede eest, kes rumalas teadmatuses või siis deemonlikus teadmises sinna kontserdile tulevad. Igaüht siin kutsun ma välja võtma endale 2000 hinge sellest kontserdist ning katma nad Jeesuse vere väega nii et mitte miski neile halba ei saaks teha. Ja veel esitan ma teile väljakutse palvetada nii, et see Lady Gaga mitte kunagi oma jalga siia Indoneesia pinnale ei asetaks."
Selgub, et meie Suure Reede teenistus on kolitud täpselt Lady Gaga kontserdi toimumispaika ning selle teenistuse üks põhilisi eesmärke on tühistada see kontsert - aga loomulikult ühtlasi palvetada ka algava Venemaa palveretke pärast, mis ei tõota tulla kerge. Jah, Venemaa pole kerge ühelegi kindralile, seal on kaotanud oma suuruse Napoleon ning Hitler ning Mahanaimile lõppes see retk ühe meie liidri poja surmaga. Mis on tõsine hoiatus sellest, et vaimumaailm on nii reaalne kui olla võib ja saatan TÕEPOOLEST tahab meid surmata, nagu ütleb Johannese 10:10 - ja mitte lihtsalt ilusa piltliku kujundi mõttes, vaid päriselt, surmata. Aga sellest ka edaspidi.
Esialgu valmistusime Suureks Reedeks. Ibu ütles, et peame igal proovil ja ka individuaalselt iga päev võitlema selle kontserdi toimumise vastu ja oma 2000 hinge eest. Mäletan esimest proovi Suureks Reedeks kui ibu Iin oli meile just seletanud seda Lady Gaga kontserti. Tundsin kuidas need 2000 hinge on nagu kivi mu südame peal ja samas nagu soe ja armas kogum mu kätes ja päriselt ka, see on mu kohustus neid kaitsta. Ja siis see jää müristas ja läks. Mäletan, kuidas me harjutasime "Above all" laulu ning ma ei saanud enam isegi laulda, sest mu suu kisendas ühes mu hinge ja vaimuga Jumala poole, oma mõtteis katsin need oma 2000 hinge, kellest ma ühtegi võibolla elus ei kohta kogu taevaliku varjuga mida teadsin. Süda oli nagu ahelatest valla, lahti sulanud igikeltsa seest ja valutas igast nurgast.
Ning muidugi sellest hetkest algasid ka rünnakud minu suunas.
Emotsioonides, suhetes, tervises, kõiges mida ma vaimses või materiaalses mõttes omasin, kõik oli ühtäkki löögi all. Klassikaline, ei midagi uut, aga iga indiviidi jaoks, kes sellega kokku puutub, on ikkagi uus ja hirmutav. Esialgu tahaks alla anda, öelda, et ei, niimoodi mina küll ei või. Ja siis saad aru, et see on just see, mida saatan tahab. Et me võimalikult kiiresti alla annaks, muserduks, masenduks, tõmbaks kõrvad lonti ja pea ligi. EI, niisugust rõõmu me talle ei anna, Jeesuse nimel. Ning kogu mu loetud materjal sai äkki mulle toeks. See, mis oli varjatud, see sai mulle abimeheks.
Oli palju neid, kes meie üle tol ajal naersid: vehkige pealegi oma papist mõõkadega, ega te sellise kaliibriga artisti nagu on seda Lady Gaga kontserti ikka ära ei tühista oma sõjamängudega. Ja nüüd on peaaegu et lõplikult otsustatud: Lady Gaga kontsert Jakartas jääb ära. Uskumatuna näiv on saanud tõeks. Küll aga toimus samas kohas, selsamal Senayani staadionil 17. mail World Prayer Assembly, 100 000 inimese osavõtul, peakõnelejaks Yonggi Cho. Kuidas küll Jumal oskab asju niimoodi pea peale pöörata...
Ning kui see juhtus Indoneesias, võib see juhtuda ka Eestis, kuhu Lady Gaga peaks saabuma augustis. KUI ta saabub. Sest kui meie oma palvejõud kokku paneme - ning me võime arvestada ka indoneesia sõprade palveabiga, siis võib siingi see kontsert ära jääda. Mõeldes sellele, et sarnaselt Indoneesias suure kristliku üritusega on meilgi tulemas Kristus-päev... päev, mis võib kõik asjad pöörata pea peale või siis hoopis pea pealt jalgadele - kõik on võimalik.
Üks omamoodi ülesanne seisis mul sel kuul veel ees. Meie pereisa ning pereema sõitsid mõlemad Venemaale, nende kolm poega aga jäid selleks ajaks minu ning meie majaabilise hoolde. Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, kaks päeva enne ärasõitu teatas mu pereema miss Ela mulle rõõmsalt, et kaks last tuleb veel meile selleks ajaks kui nende vanemad ära on. Oh seda rõõmu!
Teades kui laisad võivad meie lapsed vahel olla õhtul end pesema, õigel ajal magama minema ning koduseid ülesandeid tegema, oli mul päris kõhe tunne veel kahte last võtta, teades, et needki, vähemasti üks neist, esimese klassi Evan, on parajad rüblikud.
Aga kokkuvõttes oli terve see nädal, mil vanemad olid ära ja mina sain olla viie lapse ema ning majahoidja - see oli tõeliselt õnnistatud, tõeliselt ilus nädal. Tunda, kuidas viis natuke väiksemat või suuremat olendit vajavad teatud hetkedel su abi, soojust ja ligidust, kuidas nad magama ei jää, ilma et sa nende toas oleks ja kuni nende uinumiseni nende kõrval viibiks, kuidas vahel meie noorim Joshua ootas mind õpetajate toas tund aega, lihtsalt selleks, et midagi koolis toiumunut jagada, kuidas ühel õhtul tulin hilja koju, sest oli teenistus Venemaale läinutega ühel ajal ja siis nad kõik ootasid ja ei olnud nõus enne magama minema kui ma nendega koos läksin... see oli hindamatu. See tunne, et oled kellelegi äkkivajalik. Loomulikult oli ka halvemaid hetki kus nad ei tahtnud sõna kuulata, kui nad vanemaid hakkasid taga igatsema ja trotslikuks muutusid.... aga kokkuvõttes oli see ikkagi väga ilus nädal.
Kusjuures samal ajal kui meie omad Venemaal Kremli lähedal suurt teenistust tantsudega pidasid, värises Sumatra lähedal jälle maa, tugevasti, anti tsunamihoiatus sellesama vaese Acehi regiooni suunas, mis ükskord juba hullusti pihta sai. Ja nagu tellimise peale, kui eelmine aasta Jaapani suure maavärina ajal oli meil Bandungi suurüritus ja me saime kõigi oma jõududega tsunamile vastu astuda, siis seekordse maavärina ajal oli meil Venemaal olijatega samal ajal teenistus ning vaimulik sõda nende toetuseks, mistõttu me saime kohe reageerida tsunamihoiatusele. Mäletan väga hästi, et 19.30 oli see kellaaeg, kui me hakkasime selle eest paluma. Jõudsin koju peale üheksat ja uudised just käisid ning seal oli ajaline järgnevus maavärinaga seotud sündmuste kohta ja ilusti võis lugeda, et 19.45 tsunami lihtsalt kadus kesk ookeani ära. Muidugi on selline ärakadumine esinenud teistelgi kordadel, aga kuidagi nii täpselt ajastatud oli see kõik jälle.
MAI 2012
Pärast meie mahanaimerite Venemaalt naasmist algasid äkki vaimulikud rünnakud kõigi Venemaal käinute vastu. Ühel või teisel viisil, kas juhtus midagi nende lastega, nende sõpradega, vanematega, nende raha või asjadega. Paljud kogesid emotsionaalsel või vaimsel tasemel rünnaku all olemist.
Üks meie mahanaimereist nägi sellise unenäo: Venemaa suunalt paisati suur tulepall meie suunas ning selle täpne sihtpunkt oli meie finantsosa ülemus ibu Irene. 5. mai öösel tabas see tulepall ibu Irene'i sõna kõige otsesemas mõttes, tema maja läks põlema. Kuid maja majaks, sinna majja põles sisse ka tema 22-aastane poeg Ricky. See oli üks väga shokeeritud laupäeva hommik, mil hommikusel teenistusel polnud mitte ühtki meie liidritest, nad kõik olid kogunenud ibu Irene'i maja ümber ning aitasid tal asju korraldad, kuna siinse tava kohaselt on surnu mälestamine väga kiiresti. Juba sama päeva õhtul kogunesime kõik Jakartasse ning see, kes veel nädal tagasi oli meiega samal teenistusel osalenud, oli nüüd suures puust kirstus, tema pilt laual ning selle ees roosiõitest süda. Ricky vanem õde Nancy on mu kolleeg ja Mahanaimi kooli ingliskeelse programmi matemaatika- ning piibliõpetaja, lisaks veel ka tantsijate tiimi üks aktiivsemaid liikmeid.
Peab ütlema et nii ibu Irene'i kui Nancy olek sel õhtul pidasid mulle suurema jutluse kui vahel tuhanded sõnad. Nancyl oli punastest ja valgetest roosidest lillekimp peos ning läbi pisarate ja valu tantsis ta ikka oma Jumalale andes sellega edasi sõnumi: saatan, sinu võim ei ulatu puutuma Kristuse omasid! Ricky on nüüd seal, kus on niikuinii palju parem kui siin maa peal ja meie siin ei lase end depressiivsel meeleolul passiivseks muuta ega kavatse me ka mingil kombel Jumalat süüdistama hakata, et kuidas Ta sellisel asjal juhtuda lasi. Ning muidugi kõige võimsam oli ibu Irene'i kõne. Tema hääletoonis polnud mitte üks raas teeseldud dramaatikat, polnud süüdistuse raasugi. Tegelikult pole ma teda kunagi varem nii sooja ja loomuliku häälega rääkimas kuulnud. Kuid sõnum oli selge: mitte alla anda, edasi minna, edasi võidelda, veel suurema innu ja veel suurema andumusega. Sinna, kust üks ära võeti, astub sada asemele. Inimlik tragöödia muutub jumalikuks õppetunniks.
Mitte kõik me pole nii tugevad kui need kaks naist. Ja paljudki, kellele pole seda tugevust antud, hakkavad süüdistama, et võibolla nad ei armastanudki tõeliselt oma venda ja poega ja nüüd lihtsalt märterlikult uhkeldavad oma pereliikme surmaga. Aga kui ma kuulasin sel õhtul ibu Irene'i hääles olevat siirust, soojust ja usaldust, siis sain aru, et see pole teatrietteaste, siin ei ole mängitud draamat poja surmast, kellest tegelikult ei hoolita. Ei, vaid siin on midagi palju enamat, siin on usaldus, mis peab vastu isegi üle näo tulvavale pisaratetsunamile.
Ibu Iin ütles sel õhtul need sõnad, mis mul meelest ei lähe: "On aegu, kus me ei mõista Jumalat. Need on ajad, mil me õpime usaldama. On aegu, mil me oleme nõrgad. Need on ajad, mul mõistame, et tiivad, mis meid kannavad üle tormide on Jumalalt ja mitte meist. On aegu, mil me oleme nii läbi, et tahame alla anda. Need on ajad, mil mõistame, et Jumal on ustav kuni surmani."
Ja nii me läheme edasi ning meie järgmine siht, 27. mai 2012 Jakarta kesklinnas klassifitseerub taaskord Mahanaimi hullude ürituste kilda. Juba aastaid tagasi on ibu Iin saanud sellise nägemuse, et Jakarta kesklinn tuleb täita ülistulauludega, kõigi kristlaste, kõigi koguduste osavõtul tõsta Kristus kõrgemaks kõigist võimudest ja vägedest ja valdadest.
Ja nüüd, 27. mail peaks see kõik teoks saama. Need numbrid, mida loodetakse sinna kokku saada on nii aukartustäratavad, et jääb üle vaid loota - see on Jumal, Kes selle töö lõpetab. Kui World Prayer Assembly'l osales 100 000 kristlast, siis 27. maiks on ibu Iini usk 500 000 või isegi 1 miljon. Ausalt, käsi südamel, ma ei tea, kas Jakartast üldse saaks nii palju kristlasi kokku kui nad ka kõik tuleks, aga minu asi ei ole kahelda enam. Olen näinud, kuidas täiesti võimatud asjad saavad teoks.Ja seega usun ma, et 27. mai varahommikul kella 6-7 laulab vähemasti 500 000 inimest Jakarta kesklinnas Jumalale kiitust. Kuidas, seda ma ei tea - aga seesama küsimus "kuidas" on mul teistegi Mahanaimi projektide puhul esile kerkinud. Ja oma vastuse leidnud, enamasti sõnades "Jumala armust"
Kuid kogu see projekt on mulle algusest saati väga meenutanud Eesti laulu ja laulvat revolutsiooni. Nii meilegi, kõhklevatele eestlastele, kes ehk sellest projektist kuuldes õlgu kehitavad, olgu meile meelde tuletatud, et me oleme kord käest kinni hoides laulnud "On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü..." - ja see töötas, isegi mitte liiga palju vaimulikku sisu omamata, see töötas! Kui palju verevalamist oleks võinud olla Eesti taasiseseisvumisel - aga ei. Oli vaid üksmeel, isamaa-armastus ning imeilusad ja võimsad laulud. Ja nii ma leidsingi youtube'ist öölaulupeo aegse klipi Tõnis Mägi "Koit"-laulust ning jagasin seda oma ülistuskoori liikmetega. Jagasin ka seda mõtet, et Indoneesia on küll rahvuslikus mõttes vaba, aga see, mida me otsime, on vaimulik vabadus, mis on Jeesuses Kristuses. Kes teab, mis plaanid võivad olla Jumalal selle üritusega. Tundus, et meie kooriliikmetele ja muusikajuhtidele see video ja lugu igatahes avaldas muljet, aga et nii suurt muljet...
... ühesõnaga järgmisel hommikul kella seitsmesel teenistusel täiesti ette hoiatamata, täiesti laest teatas ibu Iin, et nüüd tuleb Laura ja räägib meile, kuidas Eesti vabaks sai ja mis osa oli seal laulul. Mul polnud mitte kõige õrnematki aimu, et ma seda tegema pean, taevale tänu et mul oli video pulga peal kaasas, nii ma siis andsin selle värisevate kätega ära ja veel värisevama häälega, esimest korda oma elus seisin kogu Mahanaimi ees hommikusel teenistusel ja kokutasin midagi oma hädises indoneesia keeles. Aga ma saan aru, et meie võimed ei loegi mitte midagi, mis loeb, on Jumala puudutus. Ja Jumal puudutas läbi "Koidu" sel hommikul Mahanaimi tugevasti. Hiirvaikselt kuulati ja vaadati inimeste üksmeelt, laulu vägevust ja palvetati koos, et mis sündis Eestis, saaks sündima ka Indoneesias. Hiljem sain täitsa tundmatutelt inimestelt sõnumeid sellest, kuidas see klipp neid mõjutas, meie sõbrad Jakartas küsisid seda klippi, et näidata oma teenistusel.
Aga üle kõige hämmastab mind selle juures hoopis üks muu asi. Peaaegu et ühel esimestest teenistustest sel aastal sain Jumalalt sellise visiooni või tunde, et Tõnis Mägi "Koit" peab mingil viisil kõlama Mahanaimi teenistusel. Kuidas, millal ja miks, seda ma ei teadnud. Praegu kahetsen, et ma pole seda üles kirjutanud, aga toona oli see tunne nii võimas ja nii ilus, et elasin mitu päeva selle emotsiooni sees. Ja nüüd sai see äkki tõeks. Niisama lihtsalt see juhtuski. Kusjuures ajal kui see juhtus, ei olnud mul peaaegu et muud emotsiooni kui üritus oma bossa-nova rütmis löövat südant jälle mingisse normaalsesse rezhiimi saada. Ei mingit üleloomulikku emotsiooni. Aga minu tunded polegi olulised, oluline on see, et teised sellest midagi leidsid või said.
Nüüd on siis tulekul 27. mai, veel veidi vähem kui nädal selleni aega. Palun palvetage teiegi selle pärast, et Püha Vaimu puudutus oleks tuntav sel päeval ja leviks, mitte ainult Jakartas, vaid üle Java saare ja kogu Indoneesia.
Selle kõige keskel on kummaline mõelda, et veel napid kaks kuud ja siis on see ilus aeg, mis Jumal mulle siin Indoneesias kinkis, need ilmselt poolteist seni kõige paremat aastat mu elus, läbi. Kuid samas ei tunne ma ka mingit üüratut ahastuse tunnet ja kümne küünega kinnihoidmise vajadust. Pigem on sees rahu ja rõõm olnust, ootus sellel, mis veel poolteise kuu jooksul juhtuma saab... ja siis - ja siis on usaldus. Küllap Jumal juba hoolitseb, mis saab edasi.
Kuna aga see semester on tõepoolest põhijoones ikkagi koolilainel kujunenud, siis lõpetada tahaksin ma emotsiooniga ühest erilisest klassist sel kooliaastal. See klass on 11 klass, kes kooliaasta alguses sai teada (küll mitte vastu nende tahtmist, vaid pigem nende endi soovil ja nõusolekul), et neist saab niiöelda kiirendusega klass, kes teeb 11 klassi jooksul ära kahe aasta jagu meie rahvusvahelise GAC õppekava aineid. Mõeldes sellele, et eelmisel aastal 12 klass, kes järgis normaalset GAC õppekava ajalist jaotust, et sellest klassist suurem osa andis lõpuks alla ja ei lõpetanudki GAC sertifikaadiga, vaid ainult rahvulike eksamitega. 11 klass sel aastal aga ei pidanud üldse rahvuslikke eksameid tegema, vaid ainult GAC õppekava. Jälgisin seda klassi läbi terve aasta ja praeguseks olen ma lihtsalt tummaks võetud sellest, kui tublid, kui visad, kui motiveeritud ja kindlad on need õpilased. Kui täiskasvanulik on nende suhtumine. Nende õppekoormus on kaks korda suurem kui eelmise aasta 12 klassil ja lisaks on 4 õpilast 5-st selles klassis meie organisatsiooni tantsijad mis tähendab, et peaaegu iga päev peale kooli on neil proov, siis sõidavad nad kuhugi teenima, õhtul kell 10 jõuavad koju ja siis hakkavad õppima. Kuni kella 2 või 3-ni. Ja kell 7 hommikul peavad nad taas koolis olema. Nii päevast päeva. Nädalavahetustel pole puhkust vaid on tavaliselt eriti suured väljasõidud kuhugi teenima, lisaks koolitöö. Ja ometi pole seal klassis ükski allaandja tüüpi. Nad kõik kavatsevad lõpetada. Ja kui ma neid vaatan, siis mul pole kahtluseraasugi, et nad kõik ka seda suudavad.
Usun, et selle klassi üks tubliduse tagajaid on nende klassijuhataja Egon. Kui ma jälgin seda, kui toredasti Egon nende lastega suhtleb, kui olemas ta nende jaoks alati on, kui uhke ja rõõmus ta nende üle on ja kuidas ta nendega neil hetkil kui tõesti vindi üle viskab ja enam õppida ei jõua hoopis tunni ajal jalkat taob, siis mõtlen, et sellist klassijuhatajat tahaks endale ka. Ja nii ei imesta ma enam, et just 11 klass on see, kes suure stressikoormuse all ei muutu virilaks, torisevaks, pahuraks, vaid hoopis lihtsalt rõõmsameelselt natuke hulluks ja kergemeelseks, aga õhkkond ses klassis on ikkagi hea. Ja ma mõtlen ka, et see mõju pole mitte ainult ühepoolne, vaid nii mõneski asjas on need õpilased ka Egoni mõttemaailma ja suhtumist muutnud. Aga eks ta ise ilmselt kirjutab sellest ka rohkem, oma suhetest ja mõtetest nende õpilaste suhtes. Minul jääb ainult imetleda mõlemat poolt: õpilasi ja klassijuhatajat.
Palju õnnistusi ja tervitusi teile kõigile!
