Laura, mai 2011
Armsad sõbrad,
nüüd on küll selline lugu, et seda kirja alustades pean kasutama spikrina eelmist - millal see õieti oligi ja mida ma õieti kirjutasingi....
Mõni nädal tagasi kirjutas ka Egon oma järjekordse misjonikirja, mis mind väga sügavasti puudutas. Jah, kas pole imelik, sa töötad inimesega kaheksa tundi päevast koos, teed lastega nalja, räägid juttu, isegi palvetad - ja IKKAGI ei ole sul täit aimu, mis temaga sünnib. Kuidas Jumal temaga tööd teeb. See kiri oli minu jaoks parim jutlus, mida ma üle hulga aja lugenud olen. Niisiis, kallid sõbrad, kui keegi seda kirja pole lugenud, aga tahaks, siis andke teada, ma saadan kõige suurema rõõmuga. Ja ühtlasi tahaksin esmajoones avalikult vabandada, et kui keegi mu eelmisest kirjast välja luges, nagu käituks Egon kuidagi ebasobivalt, siis antagu mulle mu halb huumorimeel andeks. Ma isegi ei kujuta ette, et suudaks Egoni kohta tõsimeelselt midagi halvasti öelda ja ma arvan, et see ei kehti ainult minu kohta, vaid kõigi kohta siin meie koolis.
Oma siinses elus märkan ma mõningase kartusega, et esialgne rahulik, palju mõtisklemiseks ja palvetamiseks vaba aega sisaldav olu on möödumas ning asendumas üha enam ja enam Eestis läbielatud 24/7 toimetamisega. Üksiklasi hetki jääb järjest vähemaks, unetunde niisama, kuhugi minekuid-tulekuid-üritusi seevastu saab rohkem ja rohkem. Ühest küljest see meeldib mulle, sest armastan seda tunnet, kui tead, et kogu aeg on midagi teha. Ja teisalt tean ka sellise eluviisi ohtusid, seda, et ühel hetkel justkui teeksid Jumala riigi tööd, aga Jumal on sealt juba ammu kõigi sekeldamiste tõttu ära kadunud. Õnneks on vähemasti koolis lastel vaheaeg käega katsuda ja kuigi õpetajad suurema osa sellest peavad ikkagi koolis veetma, on ikkagi rahulikum, saab rohkem Jumalale pühenduda. Teisalt muidugi on kurb, selline õpilastevaba kool on nii tühi, vaikne, veider, ebaloomulik ja täidab südame igatsusega taaskord õpetajate tuppa suundudes kohata ülemeelikut seitsmendike kampa, kes nõuab uksest sisse saamiseks passwordi ja kui siis neile vastad kena eestikeelse lausega "Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba kirju lehma taga, kirju lehma saba musta lehma taga" siis on terve koridor nende nördinud hõikeid täis. Tõeline paradiis see elu siin.
Koolielu on aga üks koht, kus olen viimasel ajal Jumala tegutsemist eriti tugevasti kogenud. Semestri lõppedes hakkasid ühtäkki eri klassides tekkima probleemid - kus distsipliiniga, kus sellega, et mõni õpilane ühtäkki oli null protsenti motiveeritud midagigi tegema, kas karju või nuta või siis hoopis naera. Nii läksin viimasele kahele nädalale enne eksameid vastu parasjagu kartusega: kui see kõik nii jätkub, siis ma küll iialgi nendega kogu materjali läbi võtta ei jõua, vähemasti mitte siis, kui tahta nendega veel mingil sõbralikul pinnal eksamitele vastu minna. Kõik, mida ma omalt poolt ette võtta sain, oli palvetada, igaühe eest neist üksikult ja iga klassi kui terviku eest, teades, mis on kusagil nõrgad kohad ja siis lihtsalt Jumalat usaldades edasi minna. Ja see oli koht, kus imed juhtuma hakkasid. Klassis, mis oli mind enne vaheaega nii tõsiselt proovile pannud, et ma sügavalt kahtlesin, kas nad üldse mäletavad, mida ma neile ülesandeks andsin ja kas nad seda ka teevad - oli oma koduse töö nii hiilgavalt ära teinud, et mul ei jäänud üle muud kui neid lihtsalt suu ammuli kuulata. Siis oli mul veel kaks õpilast kaheksandas klassis, kes eelmisel semestril olid täielikult amotiveeritud midagi tegema ja üles kirjutama. Esimeses tunnis peale vaheaega tundus ühe õpilasega sama lugu jätkuvat ja ühel hetkel ma tundsin, et ma kohe praegu lähen endast välja ja ütlen talle midagi karmi - ja siis kuulen kuidas Jumal sosistab - proovi üks kord veel. Ära anna alla. Hea küll, üks kord veel. Sõbralikult ja naljatoonis mängin poisile ette pantomiimi usinalt märkmeid tegevast õpilasest - ja mis juhtub? Juhtub see, et ta sellest hetkest peale ei jäta enam mitte üht informatsioonikildu vihikusse kirjutamata, vastab raskematelegi küsimustele ja viimase tunni mängus "kes saab rohkem punkte tunnis kaasatöötamise eest" on ta üks esimesi kes saavutab 90% künnise. Ja siinkohal ei ole mul muud öelda, kui et see on Jumala ime, sest normaalsel viisil sellist drastilist käitumise muutust ma seletada ei suuda. Teise poisiga oli jälle see lugu, et ta juba mitu nädalat pidi mulle tooma kontrolltöö vigade paranduse, aga loomulikult, indoneesia õpilastele kohaselt, "unustas" iga kord seda teha. Ja nii oli lugu ka peale vaheaega. Jälle tahtis inimlik loomus minus talle peale käratada - no kaua võib oodata üht lihtsat vigade parandust. Ja JÄLLE ei lubanud Jumal mul seda teha. Arvan, et ma juba üsna allaandnud tooniga palusin tal järgmiseks korraks see vigade parandus ära tuua. Järgmisel korral aga ütles ta mulle, et on selle lehe ära kaotanud, kus vigade paranduse ülesanded on ja mis ta nüüd tegema peaks. Olgu peale, otsisime talle raamatust järgmised ülesanded ja ma tõemeeli ei uskunud, et ta nad ära teeb. Valesti uskusin. Järgmisel korral olid ülesanded sajaprotsendiliselt tehtud, kuid parem üllatus ootas mind ees tema vihikut lapates ja nähes, kuidas viimaste nädalate tunnid on nii perfektselt konspekteeritud, et pane või näitlikustava materjalina õpikusse.
Selliseid väikseid, aga väga rõõmustavaid asju juhtus üle terve selle kahenädalase perioodi enne eksameid. Seitsmendas klassis üks poiss, kes alustas umbes 45% tulemustega kontrolltöödes jõudis proovieksamiks 70%-ni ja mina ei tea, kuidas, sest olin talle valmis tegema individuaaltunde, aga nüüd selgus, et seda äkki polegi enam vaja. Teisel päeval hakkan parasjagu koju minema kui trepist alla minnes tuleb vastu üks teine seitsmendik, sirutab käe pikalt välja ja teatab - miss, teeme lepingu, ma õpin nii, et saan 90% füüsika eksamil. Kui võiks, siis juba sellise suhtumise eest paneks 100%. Viimasel koolipäeval ütleb terve kaheksas klass vabatahtlikult ära oma söögipausist, et üheskoos tahvli ees konstrueerida kumer- ja nõgusläätse pilte. Igaüks saab individuaalseid pisikesi ülesandeid ja nad on sellest nii vaimustuses ning nõuavad kogu aeg uusi ülesandeid, nii et lisaks söögivahetunnile raiskame ära ka osa järgmisest tunnist, õnneks on bioloogiaõpetaja nii ohvrimeelne ja rahulik, et ta ei pahanda sellise käitumise peale mitte üks teps.
Sellised pisikesed õnnistused, mida Jumal kingib, teevad südame väga soojaks. Näiteks maikuine seminaride aeg. Nimelt on meie organisatsioonil iga kuu alguses ühe nädala esimesel kolmel päeval seminarid Jakartas ja need on mulle väga armsaks saanud. Sel kuul aga on meie majaperenaine ms Ela hoopis Sulawesil ja meie pere ei lähegi seminaridele. Nii saan sellest, et on seminarinädal teada alles teisipäeval. Kurva meelega lähen koju ning mõtlen siis jalutama minna. Ja keset kõndimist Jumal äkki urgitseb mind palvetama. Palvetan siis: Jumal, kui see on Sinu tahtmine, siis luba mul kohata kedagi tuttavat, kes läheks seminarile ja kel oleks autos vaba koht. Ja mis juhtub? Järgmises tänavavahes kuulen, kuidas keegi hüüab mu nime, tõstan pea ja näen autoaknast välja vaatamas tuttavat naist vanglatiimist. Kes sõidab Jakartasse seminarile. Kel on autos täpselt üks vaba koht. Kusjuures on ülimalt ebatõenäoline, et nii juhtuks - sest enamasti on kõik seminarile sõitvad autod täis ja see konkreetne naine ei ela üldse minu kodupiirkonnas ja ta ei pidanuks üldse sel päeval ja sel ajal seal ringi sõitma. Taas selline pisike, aga nii julgustav vastus Jumalalt. Või siis selline lugu. Pean minema meie kohalikku bussijaama, sest see on kokkusaamispaik vanglatiimile, et alustada järgmist vanglareisi. Kuna sel päeval on kõik sõbrad kusagil ära, siis pean minema bussijaama mootorrattatakso ehk ojekiga. Senimaani pole ma oma kodu juurest veel ojekiga sõitnud ja kuigi ma üldiselt tean, kus on kõige lähem tänavavahe, kus nad meie piirkonnas kliente passivad, olen siiski natuke mures, kuna on parasjagu kõige kibedam liiklemisaeg ja kui lähedalasuvast tänavast on kõik ojekid läinud, siis järgmine paik on juba päris kaugel. Astun väravast välja ja ei ole jõudnud veel seda korralikult sulgedagi kui parasjagu möödasõitev mees hõikab mulle - miss, kas tahate ojekit, ma saadan teile. Ja uskuge mind, ma olen sellest väravast KORDUVALT välja astunud, hommikuti, pärastlõunati, õhtuti, suuremate pampudega ja väiksemate pampudega, aga sellist asja pole veel iialgi juhtunud - ei enne ega ka pärast. Jällegi tegelikult väike asi, aga paneb tundma ennast nagu... nagu tõelist kuningatütart, kelle eest kuninglikult hoolitsetakse. Veelkord tõden - astu ainult üks samm Jumala suunas, Tema tahte täitmise suunas - ja Ta tuleb sulle tuhat sammu vastu.
Aga jah, vahepealsesse aega, ehk siis perioodi aprilli algusest kuni mai lõpuni on mahtunud hulgaliselt õpetamist, ka ootamatult kaela sadanud kaht nädalat vaheaega kõige paremal õpetamise ajal - nimelt on siin korraldus selline, et kui 12. ja 9. klass teeb riiklikke lõpueksameid, siis peab ülejäänud kool tühi olema. Tänu sellele kahele nädalale vaheajale aga saan minna kaasa vanglatiimiga, kes seekord külastab Indoneesia kõige suuremat ja kõige turvatumat vanglakompleksi, mis paikneb eraldi saarel ja kus hoitakse kõige ohtlikumaid kurjategijaid - narkodiilereid, terroriste. Paljudele selle vangla vangidele on määratud kas eluaegne karistus või isegi surmanuhtlus. Ning sellest reisist saab minu jaoks seni kõige ilusam, kõige õnnistatum ja kõige võimsam kogemus siin Indoneesias. Veidike paradoksaalne küll - tegu ju ikkagi minekuga väga masendavasse kohta. Aga sellised on Jumala teed. Imelikud, nagu vanas piiblitõlkes kirjas.
Juba sõit sinna vanglasaarele on elamus omaette. Sõidame öösel ja magame bussis, aga mul ei tule magamisest midagi välja, sest vahin ammuli sui aknast välja ja palvetan aeg-ajalt, et me ikka tee peale jääksime, sest kiirteelt tuleme me peatselt maha ja siis järgneb 8 tundi sõitu kitsukesel, konarlikul, pidevalt allamäge mineval ja nii hirmkurvilisel teel, et enne kurve buss laseb kõvasti signaali - kui vastassuunast tuleks mõni masin vastu, siis suure tõenäosusega üks või mõlemad meist sõidaks teelt välja - kui parasjagu veab, siis teeäärsesse kraavi, kui ei vea, siis mäest alla kuristikku. Aga ohtudele pole aega nii palju mõelda, sest ümber laiub viimaks ometi see Indoneesia, mida mina arvasin end siit leidvat. Dzhungel, pime, soe, niiske ja isegi läbi pimeduse ilmselgelt üliroheline. Külamajad kahel pool teed - uskuge või mitte, kogu selle 8-tunnise tee jooksul olid vaid üksikud paigad, kus majade vahel oli kilomeetrike dzhunglit ühtejärge, üldiselt oli aga kogu see tee nagu üks suur ridaküla. Sel teel - sinna ja tagasi - armusin ma Indoneesiasse põhjalikult, saades aru, et siin on midagi väga palju enamat kui linnasudu ja papist palmid konditsioneeritud ostukeskustes. Siin on metsikut ja rohelist, õitsvaid orhideesid dzhunglisügavikust vastu lehvitamas, uberikke-äbarikke onne ja osmikuid ja rõõmsaid paljasjalgseid lapsi nende vahel silkamas, sooja ja niisket, vihmast ja päikselist, vaheldumisi suurte söögimajadega tee ääres, kus väsinud reisijad saavad üheskoos keha kinnitada ja tassi kohvi või teed juua. See Indoneesia on armastust ja armumist väärt, kuigi kriitilisema meelega inimene võiks nüüd öelda, et jah, seni kuni sa seda kõike bussiaknast vaatad. Aga mine ise sinna dzhunglisse moskiitode keskele ja ole siis veel nii naiivselt idealistlik. Mis võib ka tõsi olla.
Mingi muutus igatahes on mus toimunud siinse elukorralduse suhtes. Kui enne vaatasin söögimajakesi suuril silmil ja imestasin, kuidas need papist, roostest ja mustusest kokkuklopsitud urkad püsti püsivad ja kes neis küll veel midagi süüa tahab, siis nüüd tabab mind hoopis selline mõnus soe nostalgiline tõmme - tahaks sisse astuda, tellida ühe nasi gorengi (praetud riis) ja es teh manis'e (magusa tee), toetada mõnuga küünarnukid eelmistest toidujäänustest kleepuvale lauale, tunda, kuidas soojast söögist ja veel soojemast ning tolmusemast söögimajast tulenevalt voolab higi suisa ojadena mööda selga alla, mõelda omi mõtteid või siis kuulata indoneesiakeelset osadust teeparanduselt tulnud tööliste vahel... lihtsalt olla. Siin on midagi ehtsat, isegi kui see ehtne on võrdlemisi räpane, kleepuv, higine, bensiiniaure täis ja lärmakas. Indoneesia.
Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis sama tunne, see kodustumise ja pooleldi äraarmumise tunne tuleb minuga kaasa ka siis, kui kohtun siinsete inimestega - kolleegidega, õpilastega, sõpradega väljastpoolt meie organisatsiooni. Siis kui ma veel inimest ei tunne ning ta teeb midagi, mis mulle kuidagi meeldida ei taha - on see siis lihtsalt minu kultuuriliste või religioossete arusaamadega vastuolus olev või hoopis kodutööde meelega tegematajätmine, misiganes - see täidab mind trotsiga selle inimese vastu ning muudab ta isegi füüsilises plaanis kuidagi nagu inetumaks. Aga siis hakkab Jumal minu jaoks seda inimest avama, näitab, mis on selle taga, et ta nii käitus, et ta oma kodutöö tegemata jättis. Ning mida päev edasi ma seda inimest avastan, seda ilusamaks ta muutub. Jumal nagu võtaks silmade eest mingi kae ära ja näitaks mulle seda ilu, mida Ta on sellesse inimesse pannud. Sest lõppeks on Ta igaühe loonud enda järgi ning see paistab välja kui otsida ja vaadata. Mõne inimese puhul paistab hõlpsamini, mõne inimese puhul on aga varjatud nagu aare kusagil sügaval maa sees. Aga seda suurem on rõõm kui aardekastikese nurk kusagilt paistma hakkab - seda ilusam ja armastusväärsem see inimene paistab ja seda suurem on põnevus teda avastada. Jumala armust on nii juhtunud mu jaoks kõigi inimestega siin, isegi nendega, kes mind alguses pisut hirmutasid oma väga otsekohese oleku ja kummalise huumorimeelega. Või siis kes oma töid halvasti tegid või üldse tegemata jätsid.
Kirjutan seda kirja erinevaid päevil, praegusel hetkel olen jõudnud punkti, kus füüsika eksamid on tehtud ning täna rääkisin just tudengitega nende tulemustest. Ikka teeb südame soojaks küll kui kaheksandikud teatasid, et nad lähevad konsuli juurde protestima kui mu viisat ei pikendata ja ma neile järgmine aasta füüsikat õpetada ei saa. Või siis seitsmenda klassi Dayan, autistist poiss, kelle suurim lemmik on Egon. Teine tema suur lemmik oli sir Edward, kes enne mind andis füüsika tunde. Tavaliselt Dayan oma tundeid autistile omaselt väljendada ei oska. Täna aga tuli ta minu käest küsima, et kas ma tean, kes enne mind füüsikat andis. Ma vastasin, et muidugi tean, sir Edward, kes on tema suur lemmik ja et mul on kahju, et nii läks, et nüüd peab ta minuga füüsikat õppima. Ja selle peale teatab Dayan, et tegelikult on ta rõõmus, et mina nüüd füüsikat annan. See rõõmustas mind väga - aga ma tean, et au kõige selle eest ei kuulu mulle. Ja see, et mulle siin kõik meeldib, söögist alates ja inimestega lõpetades, ei ole minust endast. See on kõik Jumala töö minu sees - kõik mu õnnestumine ja heameel on Temalt.
Ja kõik ebaõnnestumine.... see on kasulik selleks, et edasi areneda. Näiteks viimasel ajal olen minagi nüüd siin rohkem või vähem avalikult noomida saanud, et ma ei mõistvat väga paljusid asju meie organisatsioonis ja pean veel palju õppima. Mäletan, kuidas imetlesin meie ülistusjuhti, kes põhimõtteliselt kahel järjestikusel nädalal avalikult teenistusel i/I käest ikka väga karmilt võtta sai oma suhtumise pärast. Mõtlesin, et kuidas mina sellises olukorras reageeriksin. Täna siis tean, et pooltki mitte nii rahumeelselt ja alandlikult kui tema. Ja samas olen ma lõpmatult tänulik selle noomimise eest, sest see signaliseerib mulle, et ma olen omaks võetud - ning see on võrratult olulisem kui fakt, kas ma parasjagu saan noomida või kiita. Et ma võin öelda - jah, ma olengi mahanaimer. Ja mul on sellest väga hea meel isegi siis, kui siin organisatsioonis on paljugi, mida kritiseerida või mida sektlikuks nimetada. Aga kui ma astun esmaspäeva hommikul kell 5 teenistuse saalist sisse ja ühe hetkega saan aru - Jumal on siin - mitte kusagil kõrgel taevas või kängitsetud ainult raamatute lehekülgedele või suurtesse teooriatesse, vaid Ta on SIIN - siis kaob kogu kritiseerimise vajadus hoobilt, sest siis ei jätku mul silmi enam vigade, vaid üksi Jumala jaoks. Ning kui ma siis saan laita, et olen olnud halb õpilane, siis ei jää mul üle muud, kui kahetseda ning proovida Jumala armust jõuda edasi. Hea õpetaja peab olema esmajoones hea õpilane - ning kui ma ei suuda seda teist, siis pole mul õigust ka esimesele.
Sedamoodi hõlpsalt triivisingi siis eemale sellest, millest hakkasin rääkima - meie reisist Indoneesia kõige karmimate reeglitega vanglakompleksi. Lisaks loodusele ja päris-Indoneesiale oli sel reisil väga palju muudki, millest õppida ja mida imetleda. Vanglasaarele on üks vahva naine rajanud kristliku kiriku ning oma ministry, mis tegelebki vanglates Jumala Sõna kuulutamisega. Lisaks palveruumidele kuues saarel asuvas vanglas, on selle ministry raames ehitatud ka päris eraldi kirik sinna saarele, kuhu saavad muuhulgas tulla ka need vähesed külaelanikud, kes saarel elavad ning peamiselt kalastamisest elatist teenivad. Kirikul on külas käinud mõned välisjutlustajad, kuid et üks Indoneesias tegutsev ja pealegi veel nii ekstreemse kristluse mainega organisatsioon sinna luba saaks Sõna jagama minna, see oli esmakordne - õieti oli see küll esmakordne eelmise aasta detsembris, sest seekordne külastus oli juba teine kord meie organisatsioonil sinna minna. Õigupoolest küll mitte meie organisatsioonil, vaid Hope Ministry'l, mille rajajateks on meie organisatsiooni inimesed, aga kuhu kuulub ka liikmeid minu elamupiirkonnas asuvast oikumeenilisest kirikust. Nii oligi meie tiimis peaaegu fifty-fifty meie organisatsiooni ning oikumeenilise kiriku liikmeid. Ja see oli tõeliselt õnnistatud kooslus. Üks toredamaid asju minu jaoks sel reisil oli õhtu kirikus, kus me ööbisime. Olime eelmise öö veetnud bussis, kes rohkem, kes vähem magades, aga üldiselt väga väsinud. Nii et kui lõpetasime oma selle päeva vanglavisiidid, siis mõned meist üritasid juba kell 5 õhtul magama minna. Aga siis alustasid muusikud vaimulike laulude improviseerimisega ja ei rohkem ega vähem kui neli tundi jutti me laulsime, mängisime, tantsisime Jumala auks ning selle käigus said läbi võetud kõik kohalikud ning rahvusvahelised ülistuslaulud, mis vähegi pähe tulid. Ja kui siis kell 9 oli lõpuks tunne, et nüüd võib magama minna ja ma seda tegingi, siis ainult selleks, et ärgata üles kell 10 ning tõdeda, et käimas on spontaanselt tekkinud Jumalateenistus, mis oli tulnud kõigile veel ärkvelolijatele korraga südamesse. Nii me laulsime, palvetasime ja kuulasime isegi äkkjutlust veel järgmised poolteist tundi ja siis viimaks sai üleni õnnistuse sisse kastetuna magama minna. Kõige kummalisem on seejuures see, et isegi kui oled kaks ööd järjest peaaegu et magamata (sest hommikul tuli tõusta vähemasti kell 4, et kõik 40 inimest jõuaks 2 pesemiskohas ennast ära pesta kella 6-ks), ei tule mingit väsimust peale. Õieti pole see ju kummaline, see on see, mida Jumal teeb, kui Tal on vaja meid parasjagu kasutada nii maksimaalselt kui võimalik.
Vanglates tegime erinevaid asju. Teisel hommikul pidas meie grupp kuuest vanglast kõige karmimas, selles, kus hoitakse eluaegseid ning surmamõistetud vange, teenistuse. Ja see oli tõepoolest killuke paradiisi aheldatud elektrifitseeritud okastraataedade vahele. Seista ning laulda käsikäes nende vangidega "Kuningas, Kristus on Kuningas" - see oli nagu võimas vastus sellele küsimusele: surm, kus on sinu astel? - katki murtud ja asendatud Kristuse Kuningriigi ja Tema valitsusega. Me polnud enam vabad ja vangid, õigeks- ja süüdimõistetud, sest selle maailma reeglid olid ühtäkki saanud teisejärgulisteks. Kristuses olime üheskoos Jumala lapsed, õigeks mõistetud Tema armust, vabastatud Kristuse ristisurma läbi, rõõmsad Tema Vaimus. Tõepoolest, sel hetkel tahtsin küsida: kui paradiisis on kõik veel palju parem, siis armas Jumal, mida Sa ometi sinna oled pannud?
Tänu sellele reisile aga sain tuttavaks meie elamupiirkonnas asuva oikumeenilise kiriku liikmetega ning olen nüüd käinud mõnelgi pühapäeval nende kirikus noorteteenistusel ja seal ka tunnistanud oma Indoneesiasse tuleku kohta. Loodan nendega koos minna misjonitripile kohalikule suurele prügimäele, kus elab terve kogukond, kes elatub prügist ja selle sortimisest. Teisalt on mul võimalus võrrelda neid kahte - Mahanaimi ja siis oikumeenilist kirikut ehk POUK-i ning inimesi selles. Kui POUK võttis mind esimese korraga soojalt vastu ja omaks ning perekonna tunne tekkis esimesest hetkest saati, siis Mahanaimiga tuleb näha rohkem vaeva. Kõik ei tule nii iseenesestmõistetavalt. Sind proovitakse läbi, enne kui omaks võetakse. Ja omast kohast on see loomulik, sest POUK on armas osaduses elav perekond, aga Mahanaimi kutsumus on Kristuse sõjavägi. Ja armees teatavasti ei hellitata. Teisalt. Mahanaim on see kaev, mis on kaevatud väga sügavale, läbi liiva, läbi kruusa ja läbi graniidi, päris põhjavette välja. Seepärast võib siin alguses olla päris pehme, aga siis juba kratsib ja lõpuks on tunne, nagu taoks pead vastu seina. Aga vaid korra maitsnud seda, mis tähendab põhjavee maitse, ei taha enam iial alla anda. Jätkuvalt võin öelda - ma olen õnnelik, et ma olen Mahanaimis. Ei taha iseenesest mõistetavat elu. Ei taha sulgpatju. Ei taha roosamannavahtu. Aeg on kasvada ja piima kõrvale süüa ka tahket rooga, isegi siis kui see kõhu esmalt valutama paneb.
Teine vahepealse aja suurüritus toimus Cirebonis, sarnanedes sellega, mis toimus märtsikuus Bandungis. Seekordne üritus oli eriline. Täpselt kuus aastat tagasi toimus Cirebonis samuti suurüritus, kus osalesid kõik kuus kogudust, mis moodustavad Bahtera ehk sümboolse Noa laeva - kuus vaimulikus suguluses ning sama meelsust ja eesmärke jagavat liikumist/kogudust - Jakarta kogudus, meie organisatsioon Bekasis, kogudused Semarangis, Bandungis, Temanggungis ja Cirebonis. Cirebon on väga tugeva islami meelsusega linn ning kuus aastat tagasi juhtus, et vahetult enne ürituse päeva purunes teenistuspaiga suure ukse klaas ning lõikas selle koguduse juhi käe peaaegu et otsast. Lisaks keelati üritus moslemite poolt ära. Sestap nüüd, kuus aastat hiljem, täpselt samal päeval, täpselt samal tunnil planeeriti suur teenistus, mis deklareeriks kõigi kuue aasta taguste sündmuste unustust. Ja mis juhtus? Viimasel hetkel keelati meil seda üritust pidada, vähemasti selles hoones, kuhu see planeeritud oli. Mis edasi? Laseme kõrvad longu ja sõidame koju tagasi? Seekord mitte. Üritus oli planeeritud algama kell 2 öösel ning kogu öö otsiti ja palvetati uue teenistuse toimumispaiga eest ning pärast mitut valehäiret ja valedesse kohtadesse kogunemist kell 10 hommikul algas teenistus kahes erinevas paigas, mahutades ära kõik need 5000 inimest, kes kokku olid tulnud. Kujutage nüüd ette, jälle põhimõtteliselt et magamata, ühest kohast teise vintsutatud, seisnud paduvihmas ja lauspäikses, higised, väsinud, kõik suurejoonelised teenistuse plaanid tuli maha matta ja kasutada seda, mida oli võimalust kasutada - aga mina pole küll näinud ilusamat ja südamlikumat teenistust kui see oli. Sel teenistusel küsiti meilt: mis on see hind, mida oleme valmis maksma, käimaks Kristuse järel. Vaatasin ausalt peeglisse ja ütlesin: see hind, mida meie siin maksime on veel väga pisike. Väga tühine. Aga mis on see hind, mida ma olen valmis maksma? Mis on see hind, mida me oleme valmis maksma?
See tunne südames, et see oli väga väike hind, osutus hiljem väga tõsiselt tõeks. Nimelt meie juhtidele ilmutati, et me poleks iialgi tohtinud alla anda ja esimesest paigast ära minna. Seekord, erinevalt eelmisest, polnud aeg kompromissiks. Oleksime pidanud võitlema lõpuni, mitte otsima alternatiive, sest Jumala tahtmine oli selles paigas ja ühiselt teenistust pidada. Ja Ta oleks meid võiduni aidanud, aga meie andsime alla enne, kui Tema tegutseda jõudis. Üks tõsine õppetund, mis ma sellest üritusest sain oli: teenistus võib olla äärmiselt armas, äärmiselt võitud, väga õnnistusterohke ja IKKAGI olla mitte Jumala täis tahtmine. Nagu Tommy Tenney ütleb: "The "good enough" is often the worst enemy of "the best"". Hea on sagedasti parima suurim vastane. Meie tegime seda, mis oli hea. Aga Jumal otsis parimat, mida oleksime võinud anda. Ja seda poleks me pidanud tegema oma jõust, Tema oleks aidanud. Kui palju teen mina oma elus neid asju, mis on "head küllalt", aga millest ma võiksin teha veel paremini... Ja veel: üks on see, mis paistab väljast ja teine on see, mis on asi iseeneses. Meie ümber võivad sündida vägevad imed, haiged terveneda, toit paljuneda, meil võib olla suuri andeid prohveteerimises, õpetamises, keeltega rääkimises -aga kui me eelistame ande Andjale, siis Jumal kurvastab. Näiteks Ristija Johannes - temast öeldakse ühelt poolt, et ta ei teinud ühtegi tunnustähte, aga teiselt poolt, et pole suuremat naisest sündinut. Miks? Sest tema fookus oli puhtalt valmistada Jumalale teed, tema fookus oli Jumalal ja mitte tunnustähtede tulevärgil. Ta oli valmis heitma maani maha ja olema osake sellest punasest vaibast, üle mille Kristus astub meie maailma. See teenistus, mis oleks toimunud algses paigas - see oleks olnud palju vaesem, palju pingelisem, palju vähem hiilgav, kui see, mille me reaalsuses maha pidasime. Aga punast vaipa, mida mööda Kristus tulla saaks, oleks olnud rohkem ja kaugemale.
See juhtum pole mingi pretsedent. Meie elus juhtub nii kogu aeg. Sagedasti valime vale aja kompromissiks või, vastupidi, vale aja võitluseks. Tulemus võib olla ilus küllalt, aga Jumalat on seal minimaalselt. Välised märgid ei pruugi näidata Jumalale meelepärasust. Omast küljest nii triviaalne, eksole. Ja teisalt, nii lihtne on seda unustada.
Kool on tõesti läbi saamas. Jumala armust, mitte keegi ei kukkunud füüsika eksamil läbi nii, et oleks ruineerinud oma lõpuhinde. Küll pean osade õpilastega lõpetama veel ühe ingliskeelse õppekava kaks ainet ning ühe integratiivprojekti. Ehk kaks nädalat veel ja siis - ja siis on vaikus. Ning järgmine Bahtera suurüritus Semarangis, seekord ikka tõeliselt SUURüritus, 15 000-20 000 osavõtajaga. Võibolla saan sõita vanglatiimiga Sumatrale, võibolla külastada sõpra Malukku saarel. See kõik on Jumala käes, mida selle koolivaheajaga ette võtta.
Üks on kindel - eestpalvetajate jõud on jätkuvalt tuntav. Aitäh igaühele, kes on võtnud vaevaks mu peale mõelda. Õnnistagu teid Jumal selle eest!
Kirjutamiseni!
Teie,
Laura
