Kümnes kord Hantidemaal
Minu 
kümnes reis hantide juurde kestis poolteist kuud. Olin rõõmus, et saan esimest korda olla pikemat aega koos koguduseliikmete ja teiste kohalike töötegijatega. Et paremini sealseid inimesi mõista, oli kange tahtmine aidata kohalikke nende igapäevaelu toimetustes. Ette rutates olgu öeldud, et juba kolmas kord järjest ei tahtnud ma kodumaale tagasi tulla!
Salehardi jõudes vestlesin evangeelse koguduse pastoriga, et saada ülevaadet misjonitöö olukorrast. Järgmisel päeval külastasin vana tädi Veerat, kes juba aastaid meie eest palvetab. Seejärel sõitsin jõelaevaga 200 km mööda Obi ülesvoolu Mužisse, et teenida kohalikke kristlasi.
Mužis koguneb grupp kristlasi kolmapäeviti piiblitundi, reedeti palvekoosolekule ja pühapäeviti jumalateenistusele. Kõige olulisem oli inimeste murede kuulamine ja nende eest palvetamine. Kogudus vajab karjast ja töötegijaid, kes aitaksid koormad Jumalale üle anda. Olen juba aastaid arvanud, et kogudust võiks teenida kogemustega perekond, aga tuleb usaldada Jumala tahet.
