Laura, jaanuar 2011
Tere kallid sõbrad,
kirjutan selle esimese kirja veel täiesti Eestimaal viibides - noh, õigupoolest küll alustan seda kõikuval Helsinki-Tallinn laeval, ümber rõõmsalt jutlevad inimesed, kes küllap käinud ostlemisreisil, mida jõulude eeli Soome-Eesti suunal nii usinasti propageeritakse - või siis on tegu töömeestega, kes pühadeks koju tagasi tulevad ja sestap ka ülevoolavamalt meelestatud on. Mina siin laeval pole ei üht ega teist ja tegelikult mõtlesingi teiega jagada seda, mida ma seal Helsinkis tegemas käisin ja kuidas see kõik ootamatult palju keerulisem oli kui arvata oskaks.
Enne aga kui päriselt kirja kallale asun, teavitan siis, et see on justkui proovikiri - proov mulle, kas ma ikka suudan nii hästi mingit listi hallata. Samuti on see üleskutseks teile: kui teate veel kedagi, kes neist kirjadest oleks huvitatud - palun saatke selsamal aadressil nende inimeste nimesid, samuti kui arvate, et mõnda listi võiks neid kirju läkitada, siis saatke ka listide aadresse, ilmselt pean sinna siis lihtsalt subscribe'ima, et neil aadressidel ka kirju läkitada.
Nii, nüüd siis asja juurde. Kagu-Aasia saareriik, kuhu ma 4. jaanuaril Tallinnast lendama hakkan ning kuhu 2011. aastaks Jumala armust ühte kooli pealinna eeslinnas Bekasis füüsikat (ja ehk ka
keemiat) õpetama suundun, nõuab eesti kodanikelt sinna kaunile maale sisenemiseks viisat. Viisat saada on seda keerulisem, mida pikemaks sinna jääda tahta - eriti siis kui minna Kagu-Aasia saareriiki tööle, kuna tööpuudus on sel maal üsna kõrge ja iga kohalike käest äravõetud koht... noh, pole just eriti soodustatud. Siiski läks mu dokumentidega immigratsiooniametis üsna kergelt, kuni.... kuni äkitselt, natuke enam kui kuu enne ärasõitu, 23. novembril, sain sealselt eestlasest misjonärilt Egon Sarvelt, kelle kaudu ma üldse sinna kooli õpetama tohin minna, sms-i, mis ütles, et immigratsiooniamet tahab mu käest saada terviseraportit. Mõhh, mis terviseraportit, pärisin ma. Noh, sellist, mis ütleks, et sa oled terve, vastas Egon. Perearsti käest.
Eks ma siis seadsingi sinisilmselt sammud perearstile ja palusin seda tõendit. Eehhh, kuidas üks inimene ikka nii rumal võib olla... perearst vaatas mind suurte silmadega ja teatas, et Eestis kehtivate seaduste kohaselt ei ole temal kuidagi võimalik mind absoluutselt terveks kuulutada - selleks peaksi läbi käima kõik erialaarstid ja ka sel juhul poleks asi 100% kindel. Ja üldse, mis imelik maa see selline on, mis taolisi raporteid nõuab ilma ametlikku blanketti andmata, mida siis arst täita võiks. Nojah, mis mul öelda oli... igatahes oli mu perearst maksimaalselt vastutulelik, kirjutas valmis tõendi, mida tema suutis anda, mõõtis vererõhku ja tegi välist vaatlust ja pani selle siis kõik kirja. Kena, saatsin selle siis kontaktisikule meilile.
Järgmisel päeval sain Egonilt sms-i: ei ole see tõend, mida vaja. On ikka sellist tõendit tarvis, mis ütleb, et ma olen täielikult terve. Nendele päevadele on üldse raske tagasi mõtelda. Helistasin
paljudele inimestele, välisministeeriumini välja, kirjutasin hunniku kirju, kaalusin erinevaid perearste, et äkki KEEGI kirjutaks sellise illegaalse tõendi... kõige hullem on see, et
kontaktisik Kagu-Aasia saareriikis, kellele kirjutasin umbes 3 kirja päevas (sest tema telefoninumbrit mul polnud), ei vastanud silpigi. Hiljem sain Egonilt teada, et ta ei mõistvat inglise keelt eriti... sain aru, et peaks hakkama kiiresti keelt õppima, aga kahjuks see nii kiiresti ka ei lähe :-( Kõige lootusetuma vastuse sain välisministeeriumist, kus keegi meesterahvas optimistlikul toonil teatas: noh, vaadake, igal riigil on õigus nõuda sinna tulijatelt, mida tahab ja meil pole võimalust seda kuidagimoodi kontrollida. Õige kah, aga....
Kambodzhas aasta aega käinud Katja oli esimene, kes pakkus välja: nad ei taha sind sinna. Oma võõrast usku kuulutama. Sest suuremas osas on Kagu-Aasia saareriik islamimaa ja kristlasi on seal vähe ning nad on suhteliselt represseeritud. Kena, aga mis siis nüüd? Katja pakkus välja ka päästva idee: mine turistiviisaga, katsu selle kuu aja jooksul, mis viisa kehtib, hankida kohalikult doktorilt see vajalik tervisetõend ja siis saada õige viisa. Sama ideed pakkus ka Egon läbi sms-i. Ometi, tol reede õhtul, kui selline plaan kusagilt kumama hakkas, olin päris suures masenduses. Läksin koju ja lihtsalt istusin ning vahtisin lakke, ei tahtnud midagi teha, lihtsalt vaikselt palvetasin Jumala poole, ilma sõnadeta tegelikult, sest sõnu polnud ka enam.
Üks vanasõna ütleb: kus häda kõide suurem, seal abi kõige lähem. Minule meelnus tol hetkel äkitselt üks inimene, kellele ma polnud tol hullumeelsel ajal üldse kirjutada mõelnud. Ibu Ela. Ibu on Kagu-Aasia saareriikis midagi sellise tiitli taolist nagu "tanta", ainult aupaklikum. Ibu Ela on meie Bekasi kooli õppealajuhataja/personalijuht/vms. Temaga olin pidanud meilits arenguvestlust ja üldse oli tema lisaks Egonile kooli poolt see isik, kellega suhelda ja küsimusi esitada. Äärmiselt soe naine, ärmiselt pühendunud, väga usklik ja väga abivalmis. Kirjutasin ibu Elale pika-pika-pika, no TÕESTI pika kaebekirja viisa suhtes ja oma ebakindluse ja mure suhtes. Saatsin selle ära Eesti aja järgi 3.02. Kagu-Aasia saareriikis oli sel hetkel kell 04.02 öösel.
Vastus saabus 5 minuti jooksul ja sisaldas sõnu: don't worry, i'm lookin what i can do to help you, ära muretse, ma vaatan, mida teha saan. Kell 4 hommikul. 5 minuti jooksul.
Miks sa ei maga??!!!??? kirjutasin ja küsisin. Ah, Jumal äratas mind üles, et palvetaksin ja siis vaatasin igaks juhuks oma telefoni ka, et ega mõnda kirja pole tulnud ja siis oli seal sinu kiri - vastas ibu Ela.
Vat niiviisi siis. Istusin voodi peal ja lihtsalt nutsin heameelest ja kergendusest ja rõõmust, et Jumal sedaviisi aitab ja inimeste kaudu lohutab. Kindlus tuli hinge - asjad ei saa ju päris viltu
minna kui Jumal on minuga. Muuseas, ibu Ela arvas, et tasuks siiski mitte turistiviisa peale minna, aga asi tundus siiski lootusetu. Kuni isegi tema hakkas arvama, et olgu siis turistiviisa. Otsustasin selle võtta kohapealt, Kagu-Aasia saareriiki saabudes.
Ja siis tuli 16. detsembril mu telefoni järgmine sõnum Egonilt: nad said su viisa valmis ja faksivad selle kohe Helsinkisse saatkonda. Ära küsi, kuidas. Muidugi ma küsin, et KUIDAS???!!!! Seda terviseluba ju olnud!!!! Ometi... kirjutasin jalamaid Helsinkisse, lähimasse paika Eestist vaadatuna, kus asub Kagu-Aasia saareriiki saatkond, sealt öeldi - niipea kui faks on kohal, hakka tulema. Sest läheb päris kiireks. Vanasti olla Helsinkis viisa tegemine pärast dokumentide sisseandmist võtnud paar nädalat. Nüüd lubati kiiremini.
Start tuli 21. detsembril, kui faksina saabus lubav dokument nii mulle kui loodetavasti ka saatkonda Helsinkis. Kiirest tuli ära planeerida paari jõulueelse päeva logistika ning Jumala abiga Helsinki poole teele asuda.
Sellest Helsinkis käigust, mille lõpul alustasin ka käesolevat kirja, sain paar olulist õppetundi. Esimene neist kaldub väikse huumori poole: kui meie Tartus paaril tuisujärgsel päeval nurisesime, et bussiliiklus kipub olema kaootilisevõitu, siis Helsinkis, tunduvalt enam kui paar päeva pärast tuisku ja suhteliselt samade lumeolude ning oletatavasti palju korrapärasema teedepuhastustöö võimaluse juures oli see linnatransport ikka kaootilisus ruudus. Ei taha enam kunagi halvasti arvata Tartu linnaliiklusest. Helsinki oma aga ajas ühel hetkel sõna otseses mõttes nutma, sest no lihtsalt bussi ei tulnud ja ei tulnud ja ekraan näitas juba kümnendat minutit järjest, et soovitud buss saabub 12 minuti pärast :-( Aega oli veel napilt tunni nagu saatkonna ulgemiseni ning polnud mingit ette kujutust, kui kaua seal saatkonnas ikkagi dokumentidega minna võiks. Aga buss lõpuks
siiski tuli ning Jumala armust oli saatkonnas äärmiselt vahva ja tore, kuna sealne regulaarne viisataotluste vastuvõtja oli mingil põhjusel töölt paar päeva ära ja tal oli asendaja, kes ei teadnud
eriti midagi, mis dokumente ja kuidas õieti küsida tuleks - nii aktsepteeriski ta mu pooleldi täidetud ankeeti rõõmsa naeratuse aatel ja kui ma siis viisakalt palusin, et äkki ma täidaks selle
ülejäänud osa ka ära, tekkis talle kergelt kohkunud nägu ette :-))) Rõõmu kui palju, kuid nädala pärast ei paistnud üks osa sellest enam teps mitte nii armasnaljakas.
Jah, sest nädal aega hiljem uuesti Helsinkisse saatkonda minnes selgus, et kuigi minu viisaga laabus, Jumalale tänu kõik kenasti, ei juhtunud seda teps mitte Egoni dokumentidega. See
bürokraatia käib normaalsel inimesel ikka üle mõistuse... no või äkki peabki nii olema, kes teab... igatahes on lugu sedasi, et kui Egon seal Kagu-Aasia saareriikis oma krediitkaarti pikendada tahab, peab ta selle ringiga teispoolt maakera kas läbi Eesti või Helsinki Kagu-Aasia saareriiki saatkonna ära legaliseerima. Arvasin, et mis seal ikka, kui oma dokumente viin, siis võin vabalt ka tema omad kaasa võtta. Asendustöötaja aga ei teadnud üldsegi mitte, et nemad sellist tegevust teha ei saa - ja üldse praegu ei tea, kes ja kus saaks.
Nii istungi praegu kui neid ridu kirja panen Helsinki Lääneterminalis, Egoni dokumendid kotis ja mõtlen, et mis edasi. Sest kui tema pole mind selle viisa saamise saaga keskel hetkekski abita jätnud, siis kuidas mina tedagi saan... Ja ega ju minu jõust ikkagi piisa, ainult Jumal võib aidata...
Aitamine. Abi. Toetus. Tänu. Need on sõnad, mis mind viimase sündmusi täis nädala jooksul hetkekski pole jätnud. Kui üüratult palju vaimset ning materiaalset toetust ja abi ma selle aja jooksul saanud olen... ei oska isegi enam kokku arvata ega ära tänada. Lakkamatud soojad soovid ja julgustussõnad, teeleõnnistamine Pauluse kirikust, Tartus bussijaama saatma tulnud sõbrad,
kingitud kaardid ja raamatud... ei oska ära tänada ei kõiki neid inimesi, kes sellise imeluse korraldanud on, ega ka mitte Jumalat, Kes oma armus need inimesed loonud on.
Ka viisale järgisõitmise hommikul organiseeris mu sõbranna mulle varahommikuks auto, mis mu sadamasse laevale viiks... kuid autoga juhtus see, mis praeguses kliimas on juhtunud ilmselt juba paljudega: jäi lumme kinni. Elasime hommikul läbi põneva sõidu, kus me sõbrannaga sõitsime bussiga linna suunas, kuhu ühte peatusse oli ka takso järele kutsutud, samas kui meie vapper autojuht Siiri oma pere ja naabrite abiga autot lumest päästis ja meile järele kihutas. Siiri sai meid bussi pealt kenasti kätte ja viimasel hetkel jõudsin isegi laeva check-in'ist läbi, aga -heategu ei jää kunagi karistuseta, nii sai ka Siiri isa käest kõvasti pahandada, et mida ta õigupoolest mõtleb hommikul kell POOL SEITSE oma autoga lumme kinnijäämisega. See lugu liigutas mind väga - kujuta vaid, et teine ohverdab oma uneaja ja kulutab veel kõvasti närve selleks, et täiesti tundmatut inimest sadamasse viia - ja saab selle eest pahandada. Armsad sõbrad, kui tohib palvesoove esitada, siis lisaks sellele, et palugem Egoni dokumentide eest, palvetame ka Siiri pärast, et Jumal annaks talle julgust ja rõõmu ikka Teda teenida ning tasuks talle selle hea eest, mida tema teistele teeb!
Aga jah, nüüd on siis nii, et viisa on käes, kiitus Jumalale, enamik reisikohvristki pakitud, võib minna sõiduks.
Kuid esmalt soovin teile, kallid sõbrad, kaunist aastavahetust, helgeid ja sooje hetki ja üle kõige Jumala õnnistust teie üle varjuks.
Alati teie,
Laura
PS Palun andke siis teada kui keegi veel soovib neid kirju saada, samuti sellest, kas ma olen ehk kedagi meelevaldselt siia listi arvanud :-)
