Armsad sõbrad,

Jumala ligiolu, meelekindlust ja rahu teile sinna tuhandete kilomeetrite, mitmetunnise ajavahe ja paljukraadise temperatuurierinevuse taha, millest viimane nüüd Eesti ja Indoneesia vahel järjest suuremat kuristikku osutama hakkab. Talv on tulekul Eestis, suvi aga jätkub Indoneesias, lõpmatu, soe, niiske, igal nädalal uute imeilusate lillede, puude ja põõsastega üllatades.

Viimase kirja lõpetasin kooli taasalgamise ootuses, vahepealne kahenädalane vaikus pärast Semarangi suurüritust ja enne kooli algust, oligi selline väheke veider ja võõristust tekitav.

Nüüd on siis aeg sealmaal, et esimene pool sellest semestrist on läbi ning käimas vahetestid ehk mid-termid, viimane mid-termi päev uhkelt füüsikale pühendatud. Mingisugusel ajal lootsin, et äkki juhtub nii, et ma saan sel aastal õpetada oma tõelist eriala, keemiat, aga Jumalal ja mu ülemusel koolis olid teised plaanid. Nii õpetan jätkuvalt neljas klassis - 7., 8., 10. ja 11. klassis füüsikat, aga 9. klassis õnnestus mul endale keemia kaubelda - kuna see klass valmistub lõpueksamiteks, siis füüsikas käib ainult üks lõputu drillimine ja ülesannete
lahendamine selleks ette nähtud indoneesiakeelsete juhendite järgi ja siin koolis on palju kogenumaid inimesi
sellist drillimist tegema. Keemias aga anti õpilastele pool aastat armu ja soovitati, et nad selle aja jooksul
võimalikult palju labori, katsete ja tõelise keemiaga kokku puutuks, sest siiani on neil seda rõõmu vähe olnud.
Selle ülesande võtsin suurima rõõmuga enese kanda ja ei kahetse mitte üks teps, kuigi, nagu ma juba oma heale
sõbrale Olgale kirjutasin, teinekord näeb keemialabor ühes õpetajaga pärast katseid välja pigem nagu Hiroshima kui
üks ontlik labor. Aga see ongi vahva.

Loe edasi: Laura - sept. 2011

Olen ikka veel elus!

Tere armsad sõbrad,

Nii naljakas on kirjutada üle nii hulga aja. Justkui ei oskagi kuidagi alustada - ja millest siis alustada, kas ajast kuus kuud tagasi või hoopis kuus tundi tagasi, kas liikuda ajas edasi või tagasi või juhuslikult, puudutades üht ja teist... ei tea, aga küllap Jumal juhatab kui see Tema tahtmine peaks olema. Jah, vist on tõesti nii nagu kirjas Koguja 3. peatükis, et igal asjal oma aeg - ning pisut parafraseerides: on aegu, mida saab kirja panna ja aegu, mida ei saa või ei söanda kirja panna.

Mulle tundub, et need kuus kuud kvalifitseeruvad sinna viimaste hulka. Ajad, mida ei saa kirja panna, aga võibolla ka ajad, mil pole aega kirja panna, sest kogu aeg juhtub midagi ning vabadel hetkedel ei ole enam sõnu, millega olnut kirjeldada. Ja vahel on nii, et on sündmusi, kogemusi, juhtumusi ja päevi, mida tõepoolest ei söandagi kirjeldada, sest kardad, et olnu muutub sõnades väiksemaks ja tähtsusetumaks, või siis hoopis puhutakse suureks ja nii õhku täis, et tõeline selle sees läheb kaotsi. Sõnad, need inimeste sõnad on niikuinii väga mannetud kirjeldamaks ELU, kirjeldamaks teed ja töid, imesid ja ilusaid õhtuid Jumalaga, sündmusi, mille keskel tunned, et ilma Jumalata ei suudaks ma praegu absoluutselt mitte midagi.

Ja siiski, viimaks saab seda kõike nii piisavalt palju, et kraamid häbelikult oma mannetud sõnad aju neist käärudest lagedale, mis tegelevad eesti keelega - ja mis on kaetud paksu tolmukorraga, sest kõik kõned ja isegi mõtted käivad inglise ja indoneesia segakeeles - ning üritad ajalugu mingilgi viisil sõnastada. Ja lõppeks pole see meie sõnade võim, mis olnu elavaks muudab, vaid Püha Vaim - ja kui Tema tahab, siis võib kirjutada ka telegramm-stiilis ja ikka paistab Jumala hiilgus ja ilu kaugele.

Üks asi, mida ma siin olles küll ei karda, on see, et niikaua kui siinne elu ja olu mind ümbritseb, on peaaegu võimatu unustada seda, mis juhtus, mis juhtub ja juhtuma saab, olgu siis kuus kuud või tundi tagasi. Vahest ehk ainult emotsionaalne interpretatsioo muutub, sestJumal on meie aju mäluga tegelevad osad nii ehitanud, et negatiivsed asjad lähevad rutem meelest kui positiivsed. Nii vaatangi tagasi 2011. aasta lõppu ja näen ainult suurt rõõmupidu, kuigi mõistuses tean, et on olnud nii häid kui väga häid, nii halbu kui väga halbu aegu. Selline see elu on, igas maailma nurgas ja igas mõtlemisviisis.

Alustaks ikka algusest, sellest kust eelmine kiri lõppes, okoobri lõpust 2011.

Loe edasi: Laura - mai 2012