I Soome-Ugri Kristlik Noortekonverents Komimaal

2004. aasta oktoobris toimus Udmurtias soome-ugri kristlike töötegijate konverents, kus Eestist osalesid Kaja Rüütel, Heigo Ausmees ning Mark Nelson. ¨

Viimasel õhtul tõusis püsti keegi noor neiu, tänas kordaläinud konverentsi eest ning pöördus keskealiste osavõtjate poole: “Teie olete juba vanad, varsti lahkute siitilmast. Meie vajame midagi noortele!”

EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Mark Nelson haaras üleskutsest kinni. 2005. aasta juunikuus hakati planeerima talvist konverentsi Komis. Põhikorraldajateks olid Sõktõvkari koguduse  pastor Danil Popov oma meeskonnaga  ning  Mark Nelson ja Mari Kerde EMK Tallinna kogudusest ning Gunnar Kotiesen EEKBL Rakvere Karmeli kogudusest.

Korraldajad julgesid loota, et kokku tuleb umbes 100 noort viie soome-ugri rahva hulgast. Kiitus Jumalale, et kokku tuli palju rohkem noori palju enama rahva seast! Osalejaid oli igast kristlikust konfessioonist: õigeusklikke, luterlasi, baptiste, metodiste, nelipühilasi jne.

3.-6. jaanuarini 2006 toimunud esimeselt  soome-ugri kristlikult noortekonverentsilt naasis 21 eestlast Tallinnast, Tartust, Kohilast, Sauelt, Jõhvist, Võrust, Kundast  ja Rakverest täis uut armastust ja austust oma hõimurahvastest vendade-õdede vastu. Konverentsi teokssaamine oli Jumala ime. Kui Jumal lubab, saab toimunust traditsioon.

Osavõtjate muljeid

Evelin: 1. jaanuari õhtul oli nii Tallinna kui Tapa raudteejaamas näha ärevaid rõõmsameelseid inimesi suurte kottidega, et hakata koos Venemaale sõitma. Kahe päeva pärast jõudsime siinpool Uuraleid asuvasse Komi pealinna Sõktõvkari, mis on Eestist umbes 2500 km kaugusel. Rongis kodunesime kiiresti ning konverentsile jõudes tundus, nagu oleksime üksteist tundnud juba aastaid.

Konverents toimus Sõktõvkari Elu Sõna koguduse ruumides. Kokku oli konverentsile tulnud umbes 180 inimest, soomeugrilastest olid esindatud komid, marid, vepsad, handid, mansid, udmurdid, karjalased, soomlased ja eestlased. Muudest rahvastest osalesid neenetsid ja venelased ning üks rootslanna.

Kohtusime Soome-Tiinaga, Tiina Kärkkäineniga, kes on olnud Siberis misjonär juba mitu aastat. Tiina oli konverentsile tulnud oma kandi noortega, kellele see oli üldse esimene säärane kristlik noorteüritus ning avaldas neile tugevat muljet. Ka paljudele teistele oli see konverents esimene suurem kristlik üritus, sest Venemaal on vahemaad väga pikad ja kusagile pääsemine on raske.

Erinevad soome-ugri rahvad tõid kokkusaamisel esile oma kultuuri eripära läbi rahvalaulude ja -tantsude. Jumal tegutses läbi erinevate teenistuste, seminaride, ülistusaegade ja ka vabal ajal, kus lihtsalt sõlmiti uusi sõprussidemeid ning julgustati üksteist.

Konverents ei jäänud ainult kogudusehoone seinte vahele. Käisime erinevates külades ja alevikes. Nägime inimesi, kes elasid madala laega palkmajades. Kõige liigutavam oli kogeda, kuidas raskustele vaatamata kogu südamega Jumalat teeniti.

Paljud pered on suurtes rahalistes raskutes, kuna puuduvad töökohad. Siiski olid nad valmis jagama kõike, mis neil oli.

Kohalikega vesteldes jäi mulje, et tasapisi on hakanud ka nende maal asjad muutuma. Kui varasematel aegadel ei julgetud kõva häälega komi keeles rääkida, siis nüüd on komi keelt  kuulda juba palju.

Laura: Igal õhtul toimus koosolek, kus ülistati Jumalat ja palvetati üksteise eest. Väiksemad soome-ugri rahvad võisid näha, et nad ei ole üksi, et Jumal mõtleb ka nende peale. Vabadus, mille Jumal annab, on mõeldud kõigile rahvustele.

Ühes külas rääkis väikese koguduse pastor, et kui nad alles alustasid vaimuliku tööga, ei teadnud nad eriti palju Piiblist ega Jumalast, aga kasvasid vähehaaval. Mõtlesin: mina olen kristlaseks saanud koguduses, kus on alati olnud rikkalik vaimulik toit. Mõnikord unustame ära, kui palju meil Eestis tegelikult on võimalusi.

Ma arvan, et Jumal sai seal konverentsil teha midagi erilist ja suurt ning see kõik alles hakkab ilmsiks saama. Soome-ugri väikerahvaste usuelus on see uus algus, mis annab suurema tõuke edasiminekuks.                .