Udmurdid teenimas Kirovi oblastis
Jeruusalemma lähedal kõrbes elas rohkem kui 700 a enne Kristuse sündi karjus nimega Aamos, kes nägi ette tänaseid sündmusi: „Vaata, päevad tulevad,“ ütleb Issand Jumal, „mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele! (Am 8:11). Aamos nägi ette nälga ja meeleheidet inimeste hinges, ta südant pigistas teadmine, et nad hukkuvad tõe puudumise tõttu. 
...
Samasugust olukorda nägime inimeste südameis Kirovi oblastis. Inimliku pilguga vaadates tundub vaimulik elu seal korras olevat: venelased, tatarlased, udmurdid ja marid elavad sõbralikult koos, austades üksteise rahvuslikku ja religioosset kuuluvust. Igaüks neist võib kummardada oma jumalat seal, kus ta soovib: minna õigeusu kirikusse, mošeesse või hoida kinni paganlikust usust.
Meie gruppi kutsuti kontserti andma kultuurikeskusesse „Mir“, mille direktorit huvitas rohkem meie loomingu vaimulik kui muusikaline külg. Olles tatarlasena abielus vene rahvusest mehega, kõikus ta oma usus õigeusu ja islami vahel. Kuid lõplikult veenis meid Kirovi oblastisse sõitma ühe mari naise tunnistus. Ta nimi on Nadežda ja ta armastab väga oma rahvast ning toetab aktiivselt traditsioonilist maride paganlikku usku. Kuid paganlik usk oma kommete ja traditsioonidega ei ole suutnud rahuldada tema vaimulikke otsinguid. Ükskord, olles meeleheitest aetuna peaaegu enesetapu äärel, nägi ta und. Tema ette ilmus kaks Kristust ja mõlemad kutsusid teda endaga kaasa. Ta ei teadnud, kumb neist on tõeline  Jumal. Olles oma otsingutes lõplikult segaduses, läks ta õigeusu kirikusse, pani sinna küünlaid, kuid siis jooksis jälle täitma paganlikke kombeid. Seejärel haigestus ta raskelt ja nägi uuesti und: tema juurde tulid inimesed taevases riietuses ja tegid ta terveks. Täpselt samal ajal palvetas meie grupp Kirovi oblasti eest, tundsime vajadust sõita kiiresti nendesse tundmatuisse kohtadesse. Me ei tundnud kohalikke, kuid Jumal tundis neid. Ainult Tema ääretu armastus nende kaotsiläinud inimeste vastu võis viia imeliste kohtumisteni, mis aset leidsid.
...Kohtusime inimestega mari külast, kus Nadežda elas. Udmurdi ja mari tantsud ühendasid meie südamed ja hinged. Seejärel kuulutasime evangeeliumi Jeesuse Kristuse armastusest ja tõelisest Loojast, kes on kõigi rahvaste Jumal. Inimesed sõna otseses mõttes neelasid evangeeliumi, paljud palusid, et Jumal avaks nende silmad nägema tõde. Pärast kontserti Vjatskaja Poljanas ootas meid veel üks imeline kohtumine. Kohalik udmurdi ansambel „Tšiptširgan“ sattus vaimustusse meie mitte päris tavalisest loomingust. Neid huvitas kõik: kuidas tekkis meie ansambel, kes on laulude autor, kes me üldse oleme ja kuidas suudame hoida sellist usku Jumalasse. Ühise laua taga istudes kõnelesime, kuidas igaüks meist oli Jumala poole pöördunud ning laulsime ikka ja jälle. Meie sõbrad jutustasid endast ja laulsid oma laule. Kohtumise lõpus toimus jutlus ja palve meeleparanduseks. Me tänasime Jumalat selle eest, et võisime kuulda Tema kutset olla osalised Tema imelises inimhingede päästmise plaanis.
|
