 
Sügis 2008
Udmurtia, Handimaa ja Komi misjonirühmad
Sel suvel saatis Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismija misjonitoimkond välja neli misjonirühma, kokku 17 inimest erinevaist konfessioonidest. Grupid aitasid korraldada laagrit Komi noortele, tegid sõprusevangelismi handi külades, osalesid udmurdi kristliku ansambli Šumpotoni (eesti k. „rõõm“) kontsertidel ja programmides. Meie „ekstreemgrupp“ matkas peaaegu 100 km tundras, et arendada suhteid handi põdrakasvatajatega.
Oleme väga tänulikud Jumalale ja meie misjonäride toetajatele võimaluse eest sel suvel üles ehitada sõprussuhteid, jagada vendadele ja õdedele meie hõimurahvaste seast armastust ja julgustust. Aeg, mille eestlased veetsid koos handi, komi ja udmurdi kristlastega, aidates neil jõuda oma inimesteni, oli igaühele kaasahaarav ja imeliselt õnnistatud.
Allpool jagab kogemusi Maina, Udmurtia misjoni juht:
Augustis külastas Udmurtiat grupp eestlasi. Ühine töö külalistega andis sügavama arusaamise Jumala aegadest meie rahvale. Me nägime vaimulikku nälga, janu Jumala ja Tema Sõna järele, kogesime midagi erilist… Suurepärane aeg oli mari külas nimega Varali. Pärast õhtust kontserti juhtus midagi erakordset: inimesed tunglesid grupiliikmete ümber, kahetsesid oma patte ja palvetasid, jagasid meiega oma probleeme, vajadusi ja muresid. Pärast seda, kui olime nendega kõnelnud ja koos palvetanud, võis paljude silmis näha lootust. Kesköö möödudeski ei tahtnud keegi koju minna. Viimaks lõppes õhtu soome-ugri minitantsupeoga. Täis Jumala armastust, hakkasime üheskoos tantsima udmurdi, mari ja eesti rahvatantse. Hiljem tähistasime mitme udmurdi noormehe ristimist – nii kergitas Jumal aegade eesriiet ja laskis meil veidi näha imelist ärkamist, mida Ta on meie rahvale valmistamas.
Badžim tau! (“suur tänu”, udmurdi k.) kõigile, kes on palvetanud ja seda tööd toetanud. Ja pidagem meeles, et see pole lõppenud! Oleme saanud heita vaid ühe pilgu suurepärasele soome-ugri tantsupeole, mis leiab kord aset Jumala trooni ees. Kuid enne seda tuleb teha veel palju tööd!
Jõudu meile kõigile!
Mark Nelson
Meie kõigi südametesse jäid komi noored Staroževski külas. Koos veedetud aeg palliplatsil mängides, batuudil hüpates ja palvemaja juures töötades liitis meid tugevasti kokku. Nii mõnegi meie süda jäi sinna!
Joel
|
Reis hantide maale viib alati lummusesse kohaliku looduse, kultuuri ja sotsiaalsete tingimuste pärast. Viiel suvel on misjonigrupid läbinud Obi-äärseid külasid, mille käigus on klubides läbi viidud evangeelseid programme, mängitud noortega jalgpalli, tegeldud lastega ja tehtud majapidamistöid. Pole olnud eriti mahti inimestega sõbraks saada ega nendega sügavamalt vestelda.
Seekordne reis oli vastupidine – vestlesime kogu aeg. Varem rändasime joostes, nüüd oli aeg kõndida. Klubide asemel jõudsime hoopis inimeste kodudesse, nende argipäeva. Tundus, et raskused suhtlemisel ületasid kaugelt majanduslikud probleemid. Inimeste hingeelu oli teinekord nii katki, et sõnade asemel jooksid pisarad. Enamik lastest, kellega kohtusime, kasvasid kasulastena sugulaste või tuttavate juures. Tegime hantidega koos süüa, käisime kalal ja marjul, vastasime nende küsimustele – nii tekkis usaldus ja sõprus. Mõnikord ei olnudki muud vastust, kui vaid vaikne palve südames.
Andrus
|
Kõige rohkem jäi südamesse Kostja ja Vitali ristimine. Enne nendega kohtumist ühes külas, kus korraldasime kontserdi, nägi üks udmurdi neiu nägemuses, kuidas kaks kätt embasid kahte poissi. See on üheks kinnituseks sellest, kuidas Jumal on kutsunud, näinud ette, valmistanud nende sadade inimeste elusid, kellega meil oli võimalus oma reisil kohtuda, ehkki üks külanaine küsis: ”Miks te tulite siia paari joodiku udmurdi pärast, neist ei saa iialgi asja!”
Samal õhtul oli kontsert Kizekovo küla väikses kultuurimajas. Lev suhtles kohalikega, tantsis nende tantse, sai sõbraks Pašaga. Ahti vestles kirikuskäivate naistega, kel polnud kodus Piiblit, andis neile Piibli ja näitas ette mõne koha, kust hea lugeda. Kaupo palvetas Kolja eest. Suhtlesime noortega, inimesed olid avatud.
Aive
|
Usu vaid, palu ka - imed siis sün nivad! Komi kogudusese noorte ja teismeliste laagris Staroževski külas olime igal hommikul kell 08.00-09.00 ühispalves. Ühel hommikul ütles laagriülem Tatjana, et meie kokk Margarita on tõmbetuule tõttu külmetunud ja ei saa tõusta ning eile toitu valmistada. Hakkasime kohe hoolega palvetama. Mulle tõusis meelde kirjakoht, kus Jeesus tervendas Peetruse ämma, ütlesin selle välja. Komi koguduse noortepastor Aleksei ütles, et tema südamesse tuli sama kirjakoht. Läksime kohe ühiselt majja, panime kokale käed peale ja sündis sama, mis Peetruse ämmaga: Margarita tõusis üles ja teenis meid jälle köögis, särav naeratus näol! Jumal kinnitab oma sõna tunnustähtedega!
Tiiu
|
Sel suvel olime misjonil Uurali mäenõlvade tundras põdrakasvatajate-hantide juures. Julgustasime kristlastest hante tegema misjonitööd oma rahva seas. Et luua uusi kontakte, julgustasime hante enam kasutama oma keelt ja kultuuri ja jagasime handikeelset vaimulikku kirjandust.
Vastuvõtt oli suurepärane. Eelkõige tegelesime kahe perekonnaga kahes erinevas asupaigas ning nagu meile kinnitati, oleme alati tagasi oodatud. Tänu kaasas olnud sidevahenditele õnnestus päästa ka kaks inimelu, kui saime kutsuda appi kopteri enneaegsele sünnitajale.
Heigo
|
Meie kõigi südametesse jäid komi noored Staroževski külas. Koos veedetud aeg palliplatsil mängides, batuudil hüpates japalvemaja juures töötades liitis meid tugevasti kokku. Nii mõnegi meie süda jäi sinna!
Joel
|
Hõimurahvaste Aeg 
